Teaduspublitseerimise räpased saladused
Teaduse köögipoole tutvustamisel ei saa üle ega ümber teaduspublitseerimisest. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et teadlastel tuleb artikleid nagu Vändrast saelaudu. Ole ainult mees (või naine) ja kirjuta oma teadustulemused inglise keeles artikliks ning saada ajakirja – ja ongi olemas. Tegelikkus on aga teistsugune, ning teaduspublitseerimine pole kaugeltki nii objektiivne ja läbipaistev kui olla võiks. Et oma töö tulemusi teadusajakirjades avaldada, tuleb läbida karm kadalipp – ajakirja valik, toimetajast „möödapääsemine“ ja eelretsenseerimine, kus artiklit loevad ja arvustavad teised teadlased. Toimetaja ei pruugi artiklit retsensentidele saatagi, kui peab seda ajakirja jaoks mitte sobivaks. Retsensendid ei pruugi piisavalt süveneda ning teha pealiskaudse töö tulemusena ebaadekvaatset kriitikat. Esimesele eelretsenseerimisringile võib järgneda teine ja kolmaski, ning isegi mitme toimetamisringi järel võib ajakiri artikli tagasi lükata. Siis tuleb kogu tsüklit uues ajakirjas jälle alustada. Nii võib…