Autor: Andro Truuverk

Eesti Lepidopteroloogide Selts kutsub Eestile EV100 raames rahvusliblikat valima! Liblikatesse on alati enamasti hästi suhtutud. Liblikate hämmastav moone väikesest „ussikesest” (röövikust) läbi muumiana näiva nuku tiivuliseks ja kauniks liblikaks (valmikuks) on teinud nendest taassünni ja surematuse sümboli. Paljud maailma rahvad seostavad oma loomise lugu just liblikatega. Liblikaid peeti hingeloomadeks, kelles elasid edasi kas inimeste või ka koduloomade hinged. Liblikaid on peetud ka endeloomadeks. On aeg ka Eesti rahval oma sümbolite hulka üks tore liblikas lisada. Hääletada saab 2017.aasta lõpuni! Kandidaatidega tutvumiseks kliki SIIA. Rahvusliblika valimiseks mine LEHELE [caption id="attachment_940" align="aligncenter" width="800"] 2017 aasta liblikas, sini-paelöölane (Catocala fraxini). Foto: www.rahvusliblikas.ee[/caption] Millised on Zooloogid 2.0 blogi autorite personaalsed lemmikud (ei me ei ürita teha valimisreklaami ega teid mõjutada): Andro: Minu hääle sai sini-paelöölane! Just tänu tagatiival paistvate kodumaa lipu värvide tõttu on tema mu arvates…

Liigid surevad praegu välja sama intensiivselt kui umbes 60 miljoni aasta eest, mil planeedilt kadusid dinosaurused, ning olukorra tõsidusele viitavad teadlased juba mõnda aega. Näiteks kaob maamunalt keskmiselt kaks selgroogsete liiki aastas ning kolm ruutkilomeetrit mulda päevas. Vähe sellest, hinnangute kohaselt on kõikide loomade hulk Maal viimase neljakümne aasta jooksul vähenenud ligi 50 %. IUCN raporti kohaselt on inimkond alates aastast 1500 aidanud kaasa vähemalt 322 liigi kadumisele. Maailma ühes prežtiiseimas teadusajakirjas "Science" ilmunud ja liikide kadumist käsitlev artikkel väidab aga koguni seda, et kõikide loomaliikide populatsioonide arvukus on kahanenud keskmiselt 25 %. Kui eelnevad faktid panevad eelkõige muretsema looduskaitsjaid ja -teadlasi, siis märksa kõnekam on aduda, et peagi ei pruugi vabast loodusest leida enam tiigreid, jääkarusid, kaelkirjakuid ja elevante ning isegi Eesti metsaaluseid kattev mustikavaip ei pruugi varsti olla…

Juuli keskel ilmavalgust näinud kolmest püütonihakatisest on tänaseks kahjuks elus ainult üks. Kiiresti kosuvat kolme kuu vanust madu, kes enne esimest kestumist ei toitunud, kuid on praeguseks kestunud ja hiirte näol oma esimesed kõhutäied saanud, näeb muuseumi elavnurgas. Pärast seda, kui kõik maod olid munadest väljunud, sai selgeks, et üks neist deformeerunud selgroo tõttu tõenäoliselt elama ei jää. Teise mao saatuse otsustas põletik, mida omakorda soodustas vigastatud nahk. Milliste asjaolude tõttu noorloomale antud vigastused tekkinud olid on jäänud selgusetuks. Peamiselt just selgroo väärarengute (kõver lülisammas või puudulik saba) tekke põhjuseks loetakse temperatuuri kõikumist inkubatsiooniperioodi vältel. Embrüonaalses arengujärgus tekkinud väärarengud on seotud temperatuurist sõltuvate molekulaarbioloogiliste protsessidega. See tähendab seda, et embrüote arenguks optimaalse temperatuuri juures toimuvad need protsessid "õigesti" ning embrüo areneb normaalselt, aga ekstreemumite juures (temperatuur on embrüo normaalseks arenguks liiga madal või…

Ants kirjutab: "Metssiga on tark ja pelglik loom, keda metsas ringiuitaja sageli näost-kärssa ei kohta. Pigem hakkavad silma metssea tegevusjäljed- ülestuhnitud maa-alad iseloomulike väljaheidetega ja tugevalt sissetallatud metsarajad ning mõnikord võib tunda iseäralikku sea lõhna. Metsseal on ülitundlik kärss ja kui tuul toob lõhnamolekulid soodsast suunast, siis on kärssninad ammu ümbruskonnast kadunud kui inimene ennast pildile ilmutab. Niisiis on metssigade otsest tegutsemist looduses keeruline jälgida, kuid ärgem heitkem meelt, sest appi tulevad rajakaamerad. Filmitud loo peategelased elavad Letipea metsades ning nende territooriumi läbib oja, kus kohati paljandub nii oja põhjas kui ka kallastel sinisavi. Sinisavi on tõeline metssea magnet, mis neid eriti suviti ligi meelitab. Savimask ei niisuta, värskenda, noorenda mitte ainult inimese nahka, vaid samuti metssea karvkatet. Kui inimesele on mõeldud karvkatte ja naha hoolitsemiseks 101+ toodet, siis aitab…

Tuul Sepa Tasmaania kukkurkuradi loole jätkuks ka üks "käed külge" kogemus! Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakonna doktorant Triin Tekko kirjutab tegemistest kuradite rohkes Tasmaanias: Seni on mul kõige lähemad zooloogia-alased kokkupuuted olnud hiirtega, keda kasutan igapäevases teadustöös Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia osakonnas, aga üheks unistuseks on pikka aega olnud kukkurkuradite uurimine. Kukkurkuradid (Sarcophilus harrisii) elavad tänapäeval ainult Tasmaanias ja pärast kukkurhundi väljasuremist on nad suurimad lihatoidulised kukkurloomad. Kahjuks võib nende enda populatsiooni samuti ähvardada väljasuremine, kuna neil levib haigus nimega Tasmanian Devil Facial Tumour Disease (DFTD), loomariigis haruldane nakkav vähk [Pearse jt., 2012; McCallum jt., 2009]. DFTD levib hammustuste teel, millega vähirakud satuvad haige kuradi organismist tervesse kuradisse ning hakkavad seal vähirakkudele kohaselt vohama, põhjustades kasvajate teket näopiirkonnas [Pearse ja Swift, 2006]. Nakatunud kuradid…

Ehk lugu sellest, kuidas õnnestus Tartu Ülikooli terioloogia õppetooli doktorandil Ants Tull´il ilvesed kaamerasse püüda: "Olen alati tahtnud jälgida nii imetajaid kui ka linde segamatult ja loomulikult tegutsemas omas keskkonnas. Varasemalt olen suutnud jälgida selgroogseid ilma suurema häirimiseta ainult ujuvvarjest. Varjete tegemine ja nende kasutamine on aga täiesti omaette teema ja sellel ma rohkem ei peatu. Jahimeeste seas on juba pikemat aega levinud rajakaamerad, mis võimaldavad anda hea ülevaate ümbruses levinud jahiulukitest. Samuti saab rajakaameraid kasutada mitmetes eksperimentides, näiteks Eestis on kindlasti tuntuimad rajakaamerate katsed tehtud metsistega. Seega oligi aeg sukelduda rajakaamerate maailma, kus esmalt pidi selgeks tegema, millised neist on tudengile taskukohasemad, ning milliste hinna-kvaliteedi suhe peab kõige paremini paika. Kui rajakaamerad olid tellitud, võtsin plaaniks need paigutada koduümbruse loodusesse, sest on ju need metsad mulle kõige tuttavamad ja…

Vabariigi 99 sünnipäeva eelse valge aja veetsin asjaliku seltskonnaga metsas. Ikka peamiselt selleks, et linnast eemale saada ja võimalusel mõtteid koondada. Tänu elukutse valikule satun suurte soode ja jändrikute mändide vahele tõenäoliselt rohkem, kui keskmine eestlane. Olgu tööle või puhkama, aga seni olen olnud sunnitud enne metsa minemist ise eeltöö tegema: valinud raja, varunud söögipoolise ja muu sinna juurde kuuluva. Seekord otsustasin lahendada olukorra teisiti. Usaldasin retke korraldamise Metsaelamuse eestvedajatele, kes olid kindlasti ülesannete kõrgusel, pakkudes lisaks heale seltskonnale ja harivale jutule ka äärmiselt maitsvat lõkkel küpsetatud (gourmet) toitu. Ise ütlevad nad enda kohta nii: Viime inimesi loodusesse, et ühendada metsas liikumise ja kvaliteetse lõkketoidu parimad emotsioonid. Metsas käime igal aastaajal ja planeerime tegevusi nii, et kõigil oleks mõnus! Pilti tegi Vunts.com  

Aasta 2017 algas koos juhendaja Erki Õunapiga ("Eesti päevaliblikad" autor) Lõuna- Ameerikas! Tšiili ei sõitnud Tartu Ülikooli entomoloogia õppetooli teadur (Erki) ja doktorant (mina) kolmeks nädalaks mitte niisama, vaid konverentsile, kus mõlemad ka suuliste ettekannete läbi kolleegidele oma viimase aja põnevamaid avastusi tutvustasime. Kuna 4300 km pikkune Tšiili asub Eestist rohkem kui 13 000 km kaugusel võtsime vastu otsuse lisaks konverentsile ka omal käel 2 nädalat ringi vaadata ning teadustöö tarbeks entomoloogilist materjali (putukad) koguda. Järgnev pildimaterjal võiks anda edasi osa meie poolt kogetust! Reserva Nacional Ńuble Taamal, mägede kohal, nägime lendamas kaeluskondoreid (Vultur gryphus) Puuma olemasolule viitav silt rahvuspargis- Reserva Nacional Ńuble Reeglina kristallselge veega jõgi on lähedal asuva vulkaani aktiivsuse tõttu läbipaistmatuks muutunud! Paabusilmlase (Automeris sp.) rohkete kõrvetavate harjastega röövik Taamal vasakul Antuco vulkaan (2979m), Antuco Vahetult enne loojumist on päike muutnud vulkaani…

Tartu Ülikooli loodusmuuseumil täitub 215 aastat tegevuse algusest. Selle puhul tutvustab muuseum aasta jooksul seal leiduvaid põnevaid objekte, mis 3D- mudelitena uue hingamise on saanud! Käesoleva kuu objektiks on kukkurhundi Thylacinus cynocephalus (Harris, 1808) kolju! Täpsemalt loe SIIT Zooloog Andrei Miljutin kirjutab oma teoses "Maailma imetajate mitmekesisus" kukkurhundi kohta nii: "Pea kuju sarnanes hundi omaga. Suu avanes väga laialt. Saba poole avanev kukkur oli olemas nii emastel kui ka isastel... Kukkurhunte peeti lambakasvatuse kahjuriteks ja neid hävitati intensiivselt. Viimane eksemplar püüti loodusest 1933. aastal ja ta suri kolm aastat hiljem Hobarti loomaaias. Alles 1936. aastal võttis Tasmaania valitsus kukkurhundi kaitse alla." Foto: VIIDE