Teadustraaleriga Põhjamere kalu avastamas

Home / Blogi / Teadustraaleriga Põhjamere kalu avastamas
Randel Kreitsberg

29. september 2019

Olgugi, et siinsamas lähedal, on Põhjameri oma kalastiku poolest midagi Läänemerest hoopis erinevat. Krabid, meritähed, haid ja raid on Põhjamere tavalised asukad ning esimeste traalitäite puhul ei suutnud ma kogu seda mitmekesisust ära imestada. Tutvustame veidi neid eksootilisi lähinaabreid ja vaatame, mida kalateadlased ühe teaduslaeva pardal teevad.

Saksa Thüneni Instituudi teaduslaev Walther Herwig III on pealtnäha tavaline 60-meetrine 3000 brutotonnine kalatraaler. Laeva sisse vaadates on aga aru saada, et tegemist on spetsiaalselt teaduse tegemiseks ehitatud laevaga. Nii nagu laeva nimes olevast järjekorranumbrist aru saada, olid ka tema eellased kunagise saksa kalandusteaduse rajaja Walther Herwigi auks nimetatud – hetkel ehitatakse aga juba järjekorras neljandat uuendatud väljalaset.

Pärast kahenädalast merereisi parkisime laeva sisuliselt treppi – taamal paistev hall maja ongi Thüneni Instituut.

Selleks, et laevaga kalu uurida, tuleb need muidugi kinni püüda ja selleks on laevas nii põhja- kui ka pelaagilisi traale ning kõik vajalik nendega töötamiseks. Lisaks on laevas nii poolautomaatseid allveelaevasid, sonde, vee-, planktoni ja põhjaproovide kogumise süsteemid, mitu teaduslaborit, tingimused eluskaladega töötamiseks ja palju muud – mugavuste loomiseks isegi saun ja jõusaal. Laeval on professionaalne meremeestest meeskond, kes tegeleb laeva juhtimise ja kalade püügiga – teadlased ootavad trümmis, mil traali sisu laeva kõhtu lastakse, kus see siis lintide peal töölaudade vahel laiali jookseb. Laev teeb igal aastal Läänemeres, Põhjameres, teinekord ka Atlandi ookeanil Thüneni Instituudi mereseire projekte. Ühe sellise raames ma kaks nädalat Põhjamerel veetsingi.

Minu enda eesmärgiks oli koguda meie lesta ehk jõelesta (Platichthys flesus) ja soomuslesta (Limanda limanda) proove, selleks, et hiljem uurida kaladel kasvajaid, teisi merereostusest põhjustatud kahjustusi ning kohastumusi nendega hakkama saamiseks. Selleks võtsin ma kaladelt vere, maksa, sapi ja põrna proove, otsisime maksa- ja nahakasvajaid (mida leidus uskumatult palju), aga loomulikult püüdsin selle ajaga õppida niipalju kui võimalik minu jaoks uue veekogumi ja selle kalastiku kohta.

Põhjameri on madal (valdavalt alla 200 meetri, aga kohati, nt keset Põhjamerd asuval suurel ja kalarikkal Doggeri madalikul, ka vaid 20-40 meetrit), mandrilaval asuv, kuid ookeaniga sarnase soolsusega meri. Põhjameri on inimese poolt aktiivselt kasutatav ja sellepärast tuleb ka mere seisundit järjepidevalt seirata. Mere põhjas leidub suuri nafta- ja maagaasimaardlaid ning muidugi ka hulgaliselt neid maavarasid ammutavaid naftaplatvorme. Lisaks äärmiselt aktiivne laevaliiklus, kalapüügikoormus, pikaajaline Lääne-Euroopa riikide jõgedest merre voolav reostus – tagatipuks ka merre uputatud keemiarelvad ja muu lahingumoon – asju, mida teadlastel uurida, jätkub.

Põhjamere kalad

Kõige tuttavamad tunduvad Põhjamere kalad ilmselt Norras kalastusreisidel käinutele, veidi ka Vahemerega tutvunutele. Olgugi, et otsapidi Läänemerega seotud, on Põhjameres tugevamini tunda ookeanikalastiku kui Läänemere mõju – soolsuse pärast loomulikult. Mitmetel Atlandi ookeani kaladel on Põhjameres oma lokaalsed populatsioonid või siis käivad nad madalas Põhjameres kudemas.

Samas on suht suur erinevus kalastikus kui võrrelda Saksamaa ja Taani rannikut Inglismaa omaga. Kui Taani rannikul on suur osa traali sisust täis tuttavaid atlandi makrelle, soomuslesta ja kilu (tõsi, neile lisaks ka merlang (Merlangius merlangus), söödavad taskukrabid (Cancer pagurus), punane pääsukukk (Chelidonichthys cuculus) jt üksikud värvikamad külalised), siis Põhjamere põhjapoolses osas on pilt kirjum.

Näiteks Ecofiski naftaplatvormide juures tehtud proovipüügid tõid vee alt nähtavale nii süvaveest tuttava merikuradi (Lophius piscatorius), mitmesugused raid, hobumakrelli (Trachurus trachurus), erakvähid ja muidugi kõikjal levinud hallid merikuked (Eutrigla gurnardus), tursad ja kilttursad (Melanogrammus aeglefinus), merilestad (Pleuronectes platessa), erinevad merikeele (Solea) liigid kui ka meritähed, krabid ja kalmaarid.

Veidi lõuna poole liikudes, Inglismaa ranniku lähistel olid põhjatraalis aga juba kahte liiki haid (harilik koerhai (Scyliorhinus canicula) ja tähnik-kärphai (Mustelus asterias), vöödiline lüürakala (Callionymus lyra), mürgised rästikmerilohed (Echiichthys vipera), meripoisur (Mullus surmuletus), rohkelt merikeeli, meri- ja pääsukukkesid ja konservidest tuttavad anšoovised (Engraulis encrasicolus) ja sardiinid (Sardina pilchardus). Ka paljusid Eesti jaoks kirjeldatud eksikülalisi ja harvaesinevaid liike leidus ja nii oli hea võimalus nendega lähemalt tutvuda: näiteks nugakala (Pelecus cultratus), kammeljas (Scophthalmus maximus), merilest ja suur tobias (Hyperoplus lanceolatus).

Igatahes, soolane meri on mitmekesine ja põnev avastada, kalad on igaüks oma nägu, sõltuvalt elustiilist, elukohast ja toitumise iseärasustest – nad on värvikirevad ja lisaks kaladele leidub traalis mitmeid erinevaid krabisid, meritähtesid, kalmaare, languste ja kõrvetavaid meduuse. Võimas värk!

Vaata imelist kalmaaride kromatofooride mängu:

Ilm oli seekordsel Põhjamerel uskumatult vaikne. Minu viimane Põhjamere ületus kätkes eelmise aasta juulikuus 6-7 meetriste lainete ja 24 m/s tuulega ja nii olid ka seekord kõik tormiriided hoolikalt kaasa pakitud. Mäletan veel, kuidas kodus kaalusin, kas villaseid sokke võtta või mitte. Meri võttis meid vastu aga 25 kraadise sooja, päikese ja kohatise tuulevaikusega.

Kujutad ette, kuidas suur laev on keset Põhjamerd, nii et üheski suunas paarisaja miili kaugusel maad ei ole, laussiledal veel. Samal ajal toovad laevamehed oma kajutitest välja ridvad ja rullid (miks keegi mulle ei öelnud, et varustus tuleb kaasa võtta?) ning hakkavad laeva parda tagant klassikalise Norra varustusega makrelle püüdma, ikka 2-3 tükki korraga otsas – kuni pool kasti täis saab. Nendele lisanduvad veel päevased traaliga välja püütud kalad ja laeva ahtris pannakse kokkade poolt suitsuahi tossama – õhtusöögiks saab sooja suitsumakrelli.

Ma kartsin laevale minnes väga, et äkki saksa kord ei luba teaduspüügiks püütud kala ise süüa (mingid tervisekaitsenõuded ja mis kõik veel…), aga õnneks see nii ei olnud. Pärast iga traalimist puhastati ports erinevat liiki kalu, osa samaks õhtuks söömiseks (näiteks paarkümmend kilo fritüüritud kalmaare või keedetud languste), osa reisi viimase õhtu kalapeoks, kus sai pidulikult maitsta kõiki erinevaid merelt püütud kalade liike. See kord võib aga lähiaastatel muutuda, sest Walther Herwig III oli väidetavalt ka üks viimaseid teaduslaevasid, kus alkoholi lubatakse (mõistlikus koguses) tarbida – ka seda lõbu ei pidavat kauaks jätkuma.

Põhjamere teadus

Laev oli suur ja laeval kokku paarkümmend teadlast, tehnikut, tudengit – paljudel neist omad uurimisteemad, mille jaoks proove koguti – kõikide sisust ma aru ei saanudki. Küll aga oli kogu retk suuremalt jaolt korraldatud iga-aastase kalastiku seire tarbeks – mis tähendab siis seda, et igal aastal külastati samu kohtasid, kust traaliti kala, uuriti kalastiku koosseisu, kalade parasiite, üleüldist tervist, toitumist, populatsioonide soolist ja vanuselist struktuuri – ikka selleks, et teada saada, kas kala on, millist kala on palju, millist vähe ning kui jätkusuutlikud on populatsioonid. Kogu teadusliku tegevuse juht oli minu vana tuttav ühest varasemast ühisest teadusprojektist, Thüneni Instituudi professor Thomas Lang.

“Maksalabori” meeskond: Klara, Oguz, Thomas ja loo autor – ning muidugi peategelane, soomuslest.

Lisaks suurele seiretegevusele oli terve hulk väikemaid uuringuid, millega keegi oma projekti või ülikooli lõputöö raames tegeles. Uuriti plastireostust merepõhjas (just suuremamõõtmelist nö makroplasti), radioaktiivseid aineid (nt tseesiumi) kalades, kalade parasiite ja haiguseid, koguti näidiseid zooloogia loengute ja loodusmuuseumi tarbeks.

Lisaks minule oli väliskülalisena pardal vaid üks magistrant Austriast – nii et laus-saksakeelses keskkonnas hakkasin keelt mitte õppinuna isegi mina selle kahe nädala lõpuks üht-teist purssima.

Mina sain igatahes oma kalaproovid kätte ja järgnevatel kuudel analüüsime erinevatest kudedest seda, kuidas kalad reostunud keskkonnas kasvajate tekkega võitlevad ja kas neil on paljude põlvkondade vältel reostusega võideldes evolutsioneerunud mõned peened geneetilised mehhanismi vähitekke takistamiseks. Selleks vaatame Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli laborites maksa kudedes leiduvaid vähirakke, analüüsime kui tugevalt on kala tervis reostuse poolt kahjustatud ja otsime geneetilisi kohastumusi. Kes teab, äkki on just kaladel mõni kaval salanipp vähkkasvajatega hakkama saamiseks… Tõsi, vaadates nende nahal ja maksal leiduvaid kasvajaid, siis vähemalt osadel kaladel see ilmselgelt ei tööta. 

Igal juhul on kalatraaler ühele kalahuvilisele äärmiselt mõnusaks tööriistaks Põhjamere kalastiku tundma õppimisel. Mina tutvusin sellel reisil kümnete enda jaoks uute kalaliikidega ning kui esimesel traali tõstel pidin hämminguga iga makrellist erinevat kala naabrite käest küsima, siis reisi lõpuks võisin juba täisväärtusliku meeskonnaliikmena sorteerimisliinil töötada.

Lugu on ilmumas ka sügiseses ajakirjas “Kalastaja” – vaata järele!

Sorteerimisliinil töötades pidi olema ettevaatlik, et kõrvetavate meduuside pritsmetega nahka ei kahjustaks.
Kõik vähegi elujõulised haid, raid ja teised looduskaitselise väärtusega liigid lasime kiirelt merre tagasi – pildil olev tähnik-kärphai hukkus juba traalis. Tema rändas edasi instituudi muuseumi kollektsiooni.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga