Teaduse köögipoolelt: minu linnud

Home / Blogi / Teaduse köögipoolelt: minu linnud
Tuul Sepp

12. veebruar 2017

Olen oma teadustöö käigus lähemalt kokku puutunud nelja erineva linnuliigiga. Need on rohevint, kalakajakas, aed-karmiinleevike ja ida-sinivutt. Olen ka mõne rasvatihase-artikli kaasautor, kuid nendes uurimustes pole ma välitööde osas kättpidi küljes olnud, nii et tihaseuurijaks ma ennast praegu nimetada ei saa. Jään seega selles artiklis nelja eelpool nimetatud liigi juurde ning püüan anda lühiülevaate, miks minu tee just nendega ristunud on ja kuidas nende uurimine välja näeb.

Kõigepealt tasub selgitada, et kuna minu huvid on peamiselt evolutsioonilise ökoloogia vallast, ei ole minu uurimistöö esmaseks eesmärgiks pea kunagi konkreetse linnuliigiga seotud küsimustele vastamine. Pigem vaatlen uuritavaid liike kui mudelsüsteeme, mille peal tehtud avastusi püüan laiendada kas teistelegi linnuliikidele või kogu loomariigile, et mõista evolutsioonilisi protsesse.

Rohevindid on tuttavad linnud igale inimesele, kes vähegi talvise linnutoitmisega tegeleb. Rohevintide meelisroog on päevalilleseemned, ning nende abil on lihtne terve parve vinte oma aeda meelitada. Meil talvituvad rohevindid on enamasti pärit põhjapoolsematelt aladelt. Rohevindid pesitsevad meil muidugi ka, kuid siinsed vindid käivad talvitumas lõuna pool.

Kuna talvituvat rohevinti on nii lihtne kohale meelitada, olemegi Tartu Ülikooli loomaökoloogidega neid linde juba aastaid uurimisobjektidena kasutanud. Paneme seemned välja, vindid tulevad kohale, ning loorvõrkudega on neid küllalt hõlbus püüda. Tavaliselt näebki rohevindi-välitööhooaeg välja nii, et istume professori köögis, joome teed ja sööme piparkooke, ning vaatame aknast välja, kas mõni vint võrku läinud on. Pole just tavapärane ettekujutus bioloogi välitöödest, või mis? Rohevint on talvel üldiselt selline tuim ja uimane sell. Nii võivad vindid tundide kaupa puuladvus ühe koha peal istuda ja mõelda, kas ikka on kõht tühi või mitte, enne kui seemneid sööma tulevad ja võrku jäävad.

tuul_vindid

Mina ja võrku jäänud rohevindid. Tol hetkel tundus sellise pildi tegemine hea mõte (teadustöös tuleb ikka ette olukordi, kus on vaja endast koos oma mudelorganismiga pilti), kuid tagantjärgi vaadates näeb välja nagu õnnetu saagiga uhkeldav jahimees. Kinnitan siinkohal, et ükski lind püüdmise käigus viga ei saa, ning tuletan meelde, et paarikuine vangistus meie laboris on nende lindude jaoks nagu kuurortipuhkus.

Vinte hoiame me laboris tavaliselt umbes kaks kuud. Vangistust taluvad nad hästi ning nende stressitase on puuris isegi madalam kui looduses – toit on ju vabalt saada, kiskjaid ei pea kartma ja Eesti talve krõbedaid külmakraade ka mitte. Katseperioodi lõpus laseme linnud jälle lahti ning nad saavad siirduda oma pesitsusaladele.

Minu teine peamine uurimisobjekt Eestis on kalakajakas. See lind sobib evolutsiooniliste küsimuste uurimiseks nagu rusikas silmaauku mitmel põhjusel. Esiteks on tegemist väga pikaealise linnuga – vanimad kalakajakad elavad üle 30 aasta. Vananemine ja sellega seotud  evolutsioonilised mehhanismid on aga teema, mis inimesi väga huvitab. Teiseks on kalakajakas monogaamne, moodustades pikaajalisi truid partnerlusi. Seega sobib ta suurepäraselt mudeliks ka inimeste perekonnavormi evolutsiooni uurimisel.

Kolmandaks on Eestis Matsalus Kakrarahul kalakajakate koloonia, mida on jälgitud juba üle 40 aasta, ja pea kõikide seal pesitsevate lindude vanus ning varasem pesitsusedukus on teada. See muudab Kakrarahu koloonia enneolematult ahvatlevaks uurimisobjektiks väga paljude küsimuste lahendamiseks. Kui seda kolooniat Eestist väljaspool tutvustan, lähevad paljude teadlaste silmad särama nagu auto kaugtuled öösel ning nende peas hakkavad tiirlema teaduslikud hammasrattad, püüdes kokku panna kõikvõimalikke suurejoonelisi teadusprojekte. Ma usun, et Kakrarahu kajakate suurimad panused teadusmaailma on veel ees. Ma ei imestaks, kui ühel päeval loeme nendest ajakirja Science või Nature veergudelt.

Erinevalt vintidest uurime kajakaid pesitsushooajal. Neid on muul ajal lihtsalt väga keeruline püüda. Pesitsushooajal saab aga panna pesale lõksu, kuhu lind varem või hiljem sisse astub. Pesitsevaid linde me muidugi kolooniast ei eemalda. Peamisteks uurimismeetoditeks on pildistamine, mõõtmine ning väikeste vereproovide võtmine.

IMG_3881

Kalakajaka püüdmine pesale asetatava lõksuga.

IMG_4019

Kajakas vahetult enne seda, kui ma ta vabastan. Konkreetses katses pildistasime kajakate tiibu, et uurida tiivamustri evolutsiooni.

Ameerikasse järeldoktorantuuri tulles sai minu peamiseks uurimisobjektiks taaskord vint – seekord aed-karmiinleevike, Põhja-Ameerika lõunaosa kõrbetele iseloomulik linnuliik. Algselt elas aed-karmiinleevike vaid Mehhikos ja USA edelaosas, kuid inimeste kaasabil on ta nüüdseks levinud pea kõikjale USA-s. Aed-karmiinleevike on nimelt selline linnuke, kellele inimestega koos elamine hästi sobib. Seega saab tema abil otsida vastuseid küsimustele, miks osa liike inimesi nii hästi talub, osa aga kohe üldse mitte, ning kuidas linnastumine looduslikke liike üldse mõjutada võib.

20161214_114429

Aed-karmiinleevikesi püütase selliste kavalate lõksudega. Lõksu sees on päevalilleseemned ning lõksu külgedel tunnelid (pildil blokeeritud salvrättidega). Nii ronivad vindid ise lõksu ning teadlastel jääb üle vaid nad sealt välja noppida.

20161214_113327

Isased vindid on tõeliselt kauni värvusega. See värvus võib varieeruda lillakaspunasest kollaseni.

color_variation

Näide aed-karmiinleevikese värvivarieeruvusest. Huvitav on see, et linnades leidub oranže vinte sagedamini kui punaseid, ning nad on üldiselt punastega võrreldes domineerivamad. Emased vindid aga eelistavad pigem punaseid kaasasid.

IMG_4533

Minu järgmiseks eesmärgiks on saada aed-karmiineevikesed pesitsema seintele kinnitatud pesakastidesse, et saaksin võrrelda nende pesitsusedukust ning kasvu ja arengut linna- ja maaelupaikade vahel. Jääge lainele!

Minu uusimaks mudelorganismiks on ida-sinivutid. Vutiprojekt läks meil siin Arizona osariigi ülikoolis käima alles selle aasta alguses. See on töörühma ühisprojekt, ja meid kõiki ühendab asjaolu, et seda liiki pole me keegi varem uurinud. Niisiis loodame katse-eksituse meetodil toimides (ning muidugi erialakirjandusse süüvides ning ekspertide kogemusi rakendades) parimat. Vutid on loomulikult küllalt levinud kodulinnud, ning meiegi vutimunad pärinevad kasvandusest. Koduks on sellel liigil Hiina. Meie vutid koorusid inkubaatorist jaanuari lõpus ning peaksid suguküpsuse saavutama vaid kuue nädalaga. Meie eesmärgiks on vuttide peal mõista, kuidas öine valgusreostus ning kehvem uni mõjutab organismide arengut ja kasvu.

20170125_100844_resized

Vutitibu, kellel mõõdan parajasti stressireaktsiooni – kui kaua püsib sellili pandud lind selles asendis, enne kui ennast tagasi püsti keerab. See on tavapärane kodulindude uurimises kasutatav meetod.

?

Linnuteadus on tõsine töö? Mõõdan aega, kui kaua vutibeebi, varbad püsti, oma karbikeses lamab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga