Sotsiaalmeedia biokeemia ning psühholoogia

Kas esimene asi, mida teed, kui avad arvuti või ärkad hommikul – on oma Facebooki profiili kontrollimine? Lihtsalt et näha, ons keegi mõnd hiljutist pilti või postitust laikinud, kommenteerinud, või sõnumi jätnud…

Mida me sealt otsime ja loodame, kui päevas kümneid kordi Facebooki põikame? Ja miks on see tõmme nii tugev?

Biokeemiliselt rääkides on vastus lihtne – dopamiin. Dopamiin on virgatsaine, mis motiveerib meid preemia ootuses tegutsema. Millal iganes tunneme, et oleme kätte saanud auhinna, vabaneb ajus suurem kogus dopamiini, ja see on üks ütlemata mõnus tunne! Et seda mõnutunnet uuesti kogeda, oleme valmis korduvalt tegutsema.

Paljud traditsioonilised mõnuained (sh alkohol, tubakas), ning ka hasartmängud, vabastavad ajus dopamiini, seetõttu on nad nii mõnused, ja seetõttu on neist ka raske loobuda. Sõnaga – ei tekita dopamiin mitte ainult mõnu ja motivatsiooni tegutseda, vaid ka sõltuvust.

Ja pole enam uudis, et dopamiini vabastab ajus ka see, kui märkame, et keegi on meid Facebookis/Instagrammis/Twitters märganud – midagi laikinud, kommenteerinud, või edasi jaganud. Huvitav fakt on veel see, et kui tühipaljas laikimine annab üsna väikese mõnu, siis see, kui postitust on kommenteeritud, või suisa edasi jagatud, juba palju suurema!

Seega, tekib väike kiusatus postitada järjest uusi asju, mis meelitavad teisi laikima, kommenteerima ja edasi jagama.

 

Tervislik alternatiiv teistele mõnuainetele?

Arvestades, et Facebook ei hävita maksa ega kopse, ning sinna ei kaota me enamasti ka suurt raha, siis võibolla polegi see nii halb alternatiiv neile teistele pahedele?

Võib-olla, kuid sel juhul peaks Facebookil ja sotsiaalmeedial olema samasugused vanusepiirangud, nagu alkoholil, tubakal ja mängurlusel.

 

Miks peaks sotsiaalmeedial olema vanusepiirangud?

Kõige altimad elukestva sõltuvuse väljakujunemisele on teismelised, ajal, mil nad peaksid hakkama tasapisi eemalduma oma vanematest, ning õppima lootma oma sõpradele. See on stressirikas ja ärev periood noore inimese arengus – suhetemaailma avastamine – kuid samas ka ütlemata oluline eluks vajalike sotsiaalsete oskuste omandamiseks.

Väidetavalt avastas enamus raskeid alkohoolikuid alkoholi, ning sellest saadava dopamiini tuimestava mõju just teismeliseeas. Sel perioodil kogetud kipub aga kinnistuma käitumismustrina, millest hiljem on raske vabaneda. Alkoholist saab see “sõber”, kellele raskeimal hetkel toetuda, mitte teisest inimesest.

Sotsiaalmeedia ning nutitelefonide kasutamisel vanusepiiranguid pole, ja nii on dopamiini regulaarne tuimestav lohutus lastele ja teismelistele nüüd pidevalt kättesaadav. Sama hästi võiks me oma teismelisele ise pudeli pihku pista ja öelda, et kui see teismeliseaeg ikka väga raskeks läheb, siis siit saab abi. Ja kuna lohutus on palju kergemini kättesaadav ägedaid postitusi luues ja laike kogudes, kaob ka eluline vajadus luua minna sinna pärismaailma, kus asjad on palju keerulisemad, “tõelisi” sõprussuhteid looma.

 

Mis siis, kui me ei õpi teismelisena tõelisi sõpru leidma?

Kuna sotsiaalmeedia on hea lohutus ja selts, siis selleks ettenähtud arenguetapil – teismeliseeas – ei omanda paljud noored enam eluks olulisi sotsiaalseid oskusi, näiteks oskust, või suisa harjumust, hädas teise inimese poole pöörduda. Lihtsam on avada Facebook, Instagram, Twitter…

Võiks ju mõelda, et ka virtuaalsed sõbrad on sõbrad, eriti tänasel tehnoloogia ajastul. Ja päris vale see ei ole. Kuid statistika räägib, et vaatamata sadadele sõpradele Facebookis ja järgijatele Twitteris, kogevad noored järjest sagedamini nii kõikehõlmavat masendust, et see segab normaalset elu, seda näiteks nii Ameerikas, kui ka Eestis (Eestis on need numbrid küll vähem dramaatilised).

 

Sotsiaalmeedia positiivsed mõjud

Kuid sõltuvushäirete ja masendusega sotsiaalmeediast saadava biokeemilise laengu tagajärjed muidugi ei piirdu. Nii nagu alkoholil (poliitiliselt küll väga ebakorrektne välja öelda), on ka sotsiaalmeedial positiivne mõju, irooniliselt just nendelesamadele aspektidele elus, millele ta kuritarvitamise korral kahju võib tekitada – suhetele ja emotsionaalsele heaolule. Mängu tuleb lisaks dopamiinile ka oksütotsiin ehk “õnnehormoon“.

Läbi sotsiaalmeedia on inimestel lihtsam hoida ja tugevdada suhteid teiste inimestega. Samuti võimaldavad erinevad sotsiaalmeedia platvormid meil tõsta oma enesehinnagut. Nii nagu psühhoteraapia aitab inimesel oma minapilti ümber kujundada, võimaldab sama tegelikult ka Facebook või Twitter. Mida me enda kohta näitame, või mida edasi jagame, on tegelikult alateadlikult hästi kontrollitud valik: kellena me tahame ise ennast näha, ja kellena me tahame et teised meid näeks.

Päeva lõpuks on oluline tasakaal – tarbides sotsiaalmeediat teadlikult ja mõistlikus kogudes võib oluliselt tõsta meie seotust teiste inimestega, heaolu ning õnnetunnet.

Kontrollimaks, kas see tasakaal on veel õiges kohas, proovi minna ja veeta aega koos oma sõpradega nii, et telefon jääb koju. Vaata, kas sa oskad veel inimestega näost näkku suhelda, neist hoolida, ja kohal olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga