Puuk on meie metsade ohtlikuim loom, sest kannab mitmeid ohtlikke haigusi, näiteks entsefaliiti või borrellioosi. Entsefaliidi vastu saab end vaktsineerida, borrellioosi vastu mitte. Puugiliike on erinevaid, neist üks arvukaim on võsapuuk Ixodes ricinus. Prantsusmaal tehtud esimene eksperimentaalne uuring sedastab, et mitmekesisem mets pidurdab puugihaiguste levikut.
Puugi kaudu jõuavad haigused inimeseni, kuid et haigused metsas saaks ringelda, on neil lisaks puukidele vaja vaheperemehi, kelleks sobivad selgroogsed (ka inimene), kelle organismis mõnusalt aega veeta, enne kui taas ringiga puugini jõuavad. Enamasti on puugi „ohvriks“ väiksemad selgroogsed, näiteks närilised, siilid, linnud.
Tõenäosus puugilt haigus saada sõltub nakatunud puukide rohkusest, kuid metsa puugirohkus võib sõltuda metsa mitmekesisusest: võrade struktuur ja tihedus loovad alusmetsas varju, mis mõjutab niiskust ja metsa mikrokliimat. Eriti oluline on metsa alustaimestiku roll, sest seal varitsevad puugid ohvrit taimede kõrgematel osadel; alustaimestiku mikrokliimast sõltub puukide ellujäämus.
Uuringutest on teada, et puukide kantavate haiguste esinemine sõltub teiste peremeesorganismide mitmekesisusest – mida mitmekesisem see on, seda vähem on piirkonnas haigust kandvaid loomi. Kuna selgroogsete mitmekesisus sõltub elupaiga mitmekesisusest, uuriti Prantsusmaal, kui palju on nakatunud puuke mitmekesises ja liigivaeses monokultuurses metsas: ühes oli muudetud puistu tihedust ja niiskustaset, teises mitte.
Borrellioosi kandvate võsapuugi nümfide hulk sõltus metsa liigirikkusest – mida rohkem erinevaid puuliike, seda vähem leiti nakatunud puuke. Puugi larve (kõige esimene ja väiksem arengujärk) oli rohkem männimetsas kui tammikus, nümfe (teine arengujärk) aga rohkem võrastikurohkes metsas.
Kõige rohkem oli puuke aladel, kus kasvasid männid (nii monokultuurses männikus kui ka männi-kase segametsas), keskmisel hulgal kaasikutes ja kõige vähem tammikutes. Niiskemast puistust leiti puuke sagedamini kui kuivast, seda sõltumata puuliikidest. Borrelioosi kandvate nümfide esinemine sõltus samuti puude liigirohkusest: oluliselt harvem oli neid niiskemas ja mitmekesisema puistuga aladel. Kõige sagedamini leiti nakatunud puuke kuivast monokultuursest puistust ja harvemini niiskest kolmeliigilisest puistust.
Autorid järeldavad, et puistu võrastik, struktuur ja mitmekesisus mõjutab puugiohtrust ja nende kantud haiguste levikut. Andmed viitavad, et metsa elupaiga omadused „lahjendavad“ või „võimendavad“ inimesele ohtlike puugihaiguste esinemist. See tulemus langeb kokku paljude uuringutega, mis sedastavad, et mitmekese metsa ökosüsteemihüved on inimesele suuremad ja parandavad inimese heaolu.
Ohtlike haiguste levikul on oluline silmas pidada, et metsaelupaikade kiire muutumine, eelkõige raie tõttu, on kokkupuuteid inimeste ja võimalike patogeenide vahel suurendanud. Mitmekesised metsad näivad aga kokkupuuteriski vähendavat. Seda eelkõige seetõttu, et mitmekesise struktuuri, alustaimestiku ja ohtra surnud puiduga puistu soodustab ka selgroogsete liigirikkust. Kõigis organismides ei pruugi aga haigused elus püsida ega paljuneda – nii on pärsitud ka haiguse levik.
Allikas: Bourdin A, Bord S, Durand J, Galon C, Moutailler S, Scherer-Lorenzen M and Jactel H (2022) Forest Diversity Reduces the Prevalence of Pathogens Transmitted by the Tick Ixodes ricinus. Frontiers in Ecology and Evolution 10:891908. https://doi.org/10.3389/fevo.2022.891908