Sõltumata sellest, kas õpid (üli)koolis, või töötad mõnel regulaarset loovat kirjutamist nõudval elualal, on enamus meist kogenud, kui raske on hakata kirjutama. “Abiks” on mitmesugused asendustegevused, või enesepettused.

Hugh Kearns on Austraalia psühholoog ja sotsiaalteadlane, kes on aastakümneid uurinud kirjutamise ja loometööga seotud psühholoogiat. Ja tal on terve rida häid nõuandeid, kuidas sellest kirjutamistõrkest üle saada, ning oma tootlikkust oluliselt tõsta.

 

 

Levinud müüdid

 

Müüt nr 1: “Kirjutamine tuleb iseenesest, kui ma selleks valmis olen”.

Tegelikkus: valmidust ei tule. Sa pead hakkama kirjutama enne, kui oled valmis. Kõige parem on teha seda NÜÜD KOHE. Ei? Siis loe edasi…

Müüt nr 2: “Kui ma peas kõik selgeks mõeldud saan, tuleb kirjutamine iseenesest.”

Tegelikkus: Vastupidi! Kõigepealt pead hakkama kirjutama, siis selgineb ka info su peas. Alusta kirjutamist sellest, millest sa enda arvates kirjutada plaanid. Seejärel kirjuta sellest, mida sa selle asja kohta juba tead. Siis kirjuta, mida sa veel ei tea, ja hakka infot otsides neid lünki täitma.

Müüt nr 3: “Kui ma loen veel paar allikat ja artiklit, läheb pilt selgeks, ja ma olen valmis kirjutama”.

Tegelikkus: Ole täitsa rahulik – sa ei suuda kunagi lugeda läbi kõike asjassepuutuvat, ning mida rohkem loed, seda segasemaks asi muutub. Kirjutamine on tegelikult süstematiseeritud mõtlemine.

Müüt nr 4: “Kui kirjutamine tundub raske, siis on see märk sellest, et pole veel õige aeg.”

Tegelikkus: Kirjutamine ei ole kunagi kerge. See on raske töö. Kui sinuga juhtus kord või paar selline kummaline lugu, et sõnad voolasid iseenesest, siis oli see sinu õnnelik hetk. Kuid uuesti seda ei juhtu, vähemalt mitte niipea. Istu maha, ja hakka kirjutama.

 

Kaks kuldset tundi

Üks kõige lohutavamaid teadmisi, mida Hugh jaganud on, on see, et sa jõuad omadega väga kaugele, kui eraldad pelgalt KAKS tundi paar korda nädalas selleks, et kirjutada paberile uusi sõnu. Keegi pole enamasti võimelinegi seda korraga pikemalt tegema. Ja polegi vaja! Mõtle – kaks tundi esmaspäeval, kaks tundi kolmapäeval – ja ülejäänud nädala võid täita oma meelisasendustegevustega!

Kuid paar reeglit on selle juures ka:

Esiteks: need kaks kuldset tundi tuleb seada ajale, mis oled teravaim. Ära planeeri neid õhtuks, kui oled väsinud (või ära proovi teha seda hommikul, kui sa pole hommiku inimene).

Teiseks: pane ennast valmis tõsiseks vastupanuks. Su enda kaval mõistus on su suurim vaenlane sel teel.

Kuidas keskenduda nende kahe tunni jooksul?

• Lülita välja telefon.
• Lülita välja Facebook (Twitter, Snapchat jne)
• Pane kinni mailbox.
• Sulge uks.
• Pane uksele “ära sega” märk.
• Ja viimane – mis iganes head ideed sul kohe pähe ka tulema ei hakka – need kaks tundi sa oma laua tagant ei tõuse, ja ei tee midagi muud, kui kirjutad uusi sõnu.

 

Mis on kirjutamine?

Paljud tegevused võivad tunduda kirjutamisena, kuid nad ei ole seda.

Näited:

• teksti parandamine ei ole kirjutamine
• allikate ja viidete otsimine ei ole kirjutamine
• kirjanduse lugemine ei ole kirjutamine.
• pliiatsite teritamine ei ole kirjutamine.

Kirjutamine = uute sõnade tekitamine paberile (faili).

 

Tükkhaaval kirjutamine või kirjutamissessioonid?

Paljud meist unistavad võimalusest põgeneda kuhugi vaikusesse ja isolatsiooni, võibolla looduskaunisse kohta, malbe muusika taustal mängimas – et seal siis tohutu tootlikkusega mõne päevaga kõik vajalik kirjutatud saaks.

Paraku see enamasti unistuseks jääbki.

Kuid kurvastada pole mõtet. Esiteks, kirjutamissessioonid päädivad enamasti ikkagi asendustegevuste abil ajatapmisega, ja tehtud ei saa midagi.

Teiseks, ja olulisemana – Hugh enda uurimused näitasid, et väikeste tükkidena pidev kirjutamine on palju tulemuslikum ja tõhusam, kui harvad intensiivsed kirjutamismaratonid.

Millal jagada kaasautorite/juhendajaga esimest käsikirja?

 See teema on oluline siis, kui sa kirjutad kellegagi koos, või õpilasena. Ja vastus on: võimalikult vara.

Miks? Mida täiuslikumaks sa enda arvates oled oma käsikirja lihvinud, seda valusam on kuulda kaasautorite või õpetaja kriitilist tagasisidet.

Kui jagad oma tööd juba väga algses staadiumis, siis saad varakult õigele suunale aidatud, ilma tühja töötamata, ning ka kriitika ei lähe hinge (sest see oli ju kõigest esimene käsikiri).

***

Nii et hakka kirjutama. Kohe praegu. Tegutsemine loob motivatsiooni, ja mitte vastupidi.

Lõpetuseks, üks väga inspireeriv intervjuu, maailmakuulsa lastekirjaniku Roald Dahliga, sellest, kuidas tema ennast kirjutama sunnib, ja selleks sobiva keskkonna loob. Väike ruum, kaugel eemal, kus segavaid ahvatlusi ei ole:

https://www.facebook.com/bbcfour/videos/474640292909006/