See oli millalgi sooja päikeselise augusti nädalalõpul Lõuna-Eesti ühel populaarseimal matkarajal Päikeseloojangu matkamaja juures Meenikunno rabas, mil ma esimest korda ja üsna valusalt sain tundma, et metsaminekuks päris iga aeg ja koht ei sobi. Selles mõttes, et kui tahaks seal ka metsasolemist, rahu ja vaikust nautida. Esimese šoki sain tookord juba parkimisplatsil, nähes puutüvede vahele pressitud kolmekümmet autot. Laudtee oli justkui Kaubamaja aatrium ja järveäärsel vaateplatvormil lindistati muusikavideot. Põgenesin sealt kuidas jalad võtsid.
Sama kehtib ka jaanipäeva-aegsete RMK laagriplatside ja üleüldiselt, soojade suvede nädalavahetuste kohta. Metsa, eeskätt aga ettevalmistatud laagriplatsidele, mine nädala sees ja eelistatult külmemal aastaajal – siis kui ainult “hullud” metsas käivad. Nii ka praegusel “koroona-perioodil”. Üheaegselt nii rõõmustav kui ka häiriv oli metsaradadel kohatud inimeste hulk. Kellele ikka teise eestlasega samal metsarajal jalutada meeldib (nali) – eriti veel kui vastutulijad peaks juhtuma sulle otsa vaatama (kõik vaatasid eeskujulikult kaugusesse). Igal juhul paistsid metsa jõudnud seda päikeseküllast kevadist ilu kõige puhtamal kujul nautivat – ja tegelikult oli mõnus olla endalgi.
Allpool väike valik tänaseid metsapilte – pakkuge, kus ma jalutasin?
Peaks olema Vitipalu maastikukaitsealal
Täpselt nii – Vitipalus jah.