Järgnevast kirjatükist arusaamiseks tuleks tutvuda loo esimese osaga.
….
Edasise juurde lasti mind ainult vaatama, näpud paluti eemal hoida. Lagle ja Lauri eemaldasid kogutud materjali ettevaatlikult kogumiskambrist, uurisid seda silm punnis mõne hetke lootuses marjateri silmata. Seejärel uhuti proov elegantse liigutusega purki, kasutades selleks rohelist kastekannukest. Ärge arvake, et „elegantne“ ja „kastekannuke“ oleks siinkohal liialdused. Sugugi mitte, sest kastekann oli tõesti väike ja seda seepärast, et kannu veejuga oleks lihtsam suunata. Võiks ju arvata, et külmas merevees elu ei ole, kuid siginat-saginat oli neis proovides omajagu. Et bioloogilised protsessid (nt teineteise ärasöömine või lihtsalt roiskumine) ei kahjustaks marjateri (eeldusel, et need seal olid) fikseeriti proovid piiritusega. Kohe ei õnnestunud marjateri tuvastada, kuid kindla vastuse pidid andma laborianalüüsid.
Lagle ülesandeks oli õige koha leidmise järgselt tegeleda proovidega, kirja oli vaja panna kogumise koht ja aeg. Lisaks veel proovipurkide tähistamine, andmete sisestamine GPS-i ja kõik muu vähegi oluline. Mis ta seal proovide kogumiskasti kohal kummargil olles täpselt tegi, seda ei tea ma siiani, kuid võimalik, et ta oli seal lihtsalt tuulevarjus. Tuleb tunnistada, et tuule käes ühel kohal paigal olemine oli piin – külm kippus kiiresti ligi, eelkõige varvastele ja näppudele. Mina ja Lauri saime pidevalt ringi sahmida, kuid Lagle pidi olulise osa ajast paigal püsima, et kõik saaks teaduslikult korrektselt kirja.
Ajal, mil Lauri ja Lagle proovi purki ajasid, pidin mina tühjendama londid, et vesi kelku ei valguks ja ei ohustaks külmudes pumba tööd. Seepärast sai pump, kui kõige olulisemat osa varustusest (võiks lausa öelda, et neljas ekspeditsiooniliige), erilise hoolitsuse osaliseks. Proovipunktist proovipunkti liikumise ajaks mähkisime pumba hellalt klaasriidest teki sisse, et sisepõlemismootori töö käigus tekkinud soojus pumba ümber hoida ja aidata sel moel pumbakorpuses oleval veel vedelas olekus püsida (see lause oleks justkui otse teadusartikli metoodikast võetud).
Ja nii kordus see kahe päeva jooksul ikka ja jälle – augud jäässe, postamendid püsti, londid vette, londid veest välja, proov purki. Ainult Lagle teab mitu korda seda protseduuri korrati, sest tema pani kõik kirja.
Üht õiget ekspeditsiooni peavad saatma raskused, nendeta võiks kogu ürituse läbikukkunuks lugeda. Ootamatusi jagus ka meile. Näiteks katkes järjekordset auku saagides saekett heleda klõksatusega. Jõudsin juba rõõmustada, et nüüd saab Uruk-hai mõõgaga rassida. Tühjagi. Ettenägelikel ihtüoloogidel oli kaasas varukett. See pandi kiiresti saele ja töö sai jätkuda. Huvi pärast proovisin siiski Uruk-hai mõõga tõhusust ja pean tunnistama, et 30-sentimeetrisest jääst läheb see läbi nagu nuga võist.
Õnneks ei kaotanud ekspeditsioon ühtegi liiget, kuigi ärev juhus siiski oli. Ühel hetkel avastasin, et Laglet ei ole kusagil – kadunud kui vits vette (kohatu nali jääl olles). Vaatasin 360 kraadi ümberringi. Laglet ei kusagil. Vaatasin ka jääaukudesse. Ei kedagi. Vaatasin veel korra ringi ja siis nägin, et Lagle jookseb kätega vehkides sooja saamiseks ringiratast – ta oli olnud pidevalt mu selja taga ning tuule tõttu ei kuulnud ma tema samme. See oli ka ekspeditsiooni ainus liikme „kadumine“. Lauri libastumine jääaugu serval ja kummiku vettepistmine oli vast kõige ekstreemsem hetk, kuid kõik ülejäänu oli igati turvaline. Keegi ei saanud kannatada ja pimeduse laskudes olime taas tagasi kaldal.
Võin uhkusega öelda, et õigustasin end londioperaatorina 100%, sest tänu minu valvsale silmale sai ära hoitud suur kahju. Nimelt avastasin ühel hetkel, et lehtri otsas olev rest loksub määral, mida ei saa kuidagi tavapäraseks pidada. Toksasin resti õrnalt ja järgmisel hetkel oli see mul juba peos. Oleks rest kadunud vee all, siis oleksime võinud kohe pillid kotti panna ja lahkuda, sest varuresti meil kaasas ei olnud (nii ettenägelikud ihtüoloogid ei ole!). Ei usu, et keegi meist oleks olnud nõus jäisesse vette sukelduma.
EPILOOG
Umbes kuu aega peale ekspeditsiooni, mil olin süvenenud ornitoloogilise probleemi lahendamisse – kas jaanalinnu erituselundkonna töös on erisusi võrreldes teiste lindudega –, helises mu telefon. „Mis teed? Viitsid, tule korraks laborisse, meil on sulle midagi näidata,“ lausus Lauri ja lõpetas kõne. Laboris oli kenake hulk ihtüolooge, kõigil äraseletatud ilme näol. Ja oli ka põhjust. Mulle tutvustati pidulikult objekti nimega KU-12 ehk marjatera, mis leiti ühest meie kogutud proovist. Tera kiiskas siniselt kui kalliskivi. Ka mulle tegi tutvus KU-12-ga rõõmu, sest see tähendas kudeala leidmist – mida rohkemat võiks ekspeditsioonilt tahta. Võibolla ehk seda, et ma ei oleks haigeks jäänud, päike oleks võinud paista ja et oleksin rohkem linde näinud, aga kõik need on tühised pisiasjad. Igatahes, on põhjust 20 aasta pärast jälle kalale minna. Või veidi varem?
Milline tore õnneliku lõpuga seikluslugu!