Teaduslik lestapüük Nõva rannas koos ajakirjaniku ja õpilasteadlasega

Teadlase elus tuleb ikka ette olukordi, kus on võimalik lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Kui Risti põhikooli 8-klassi õpilane Anni Hipp palus mul juhendada oma uurimust merereostuse mõjust kaladele ning Vikerraadio ajakirjanik Urmas Vadi soovis tulla mulle üheks päevaks töövarjuks, oli selline võimalus käes.

Teadlase töövari olla ei pruugi olla sugugi nii põnev, kui esmapilgul tundub. Enamik aega istub vaene teadlane ju arvutis, analüüsib oma andmeid, kirjutab artikleid ja valmistab loenguid ette. Kui teadlane kord laborist-kontorist välja pääseb, on ta rõõmus nagu kevadine vasikas aasal. Selliseid päevi tuleb minu tööpäevade hulgast aga tikutulega otsida.

Nüüd aga pakkisin autosse proovikogumise varustuse (külmakast, skalpellid-käärid, tuubid proovide jaoks, mõõtmisriistad, süstlad jne), kummikud ja sooja jope, kutsusin lisaks ajakirjanikule toeks kaasa ka merebioloogia „veterani“ ja kaas-zooloogiablogija Randel Kreitsbergi ning asusime kell viis hommikul Tartust Läänemaa poole teele. Plaaniks oli koos õpilasteadlasega suunduda merele, püüda lesta ning koguda värsketelt kaladelt sapiproove reoainete metaboliitide määramiseks.

Miks just Läänemeri, miks just Nõva rand? Läänemeri on üks maailma reostunumaid meresid. Põhjuseid on mitmeid: tihe laevatatavus ja ebaseaduslik kütuse merreheitmine, teise maailmasõja ajal merre uputatud keemiarelvad, fossiilsete kütuste põletamisest eralduv õhureostus, jõgede poolt sisse toodud liigtoiteline põllumajandusväetistest rikastunud vesi, tööstusest eralduvad jäätmed. Läänemere omadused (suhteliselt suletud, riimveeline) võimendavad reostuse pikaajalist püsivust Läänemeres.

Reostus jõuab mereveest ja meresetetest ka Läänemere elustikku, kuhjudes loomades kui toiduahela ülemistes lülides. Kõige rohkem on reostuse poolt ohustatud seega kalad ning nendest toituvad imetajad ja linnud. Näiteks üks Läänemere sümboleid, viigerhüljes, on reostuse tõttu peaaegu välja surnud. Kaladest on eelkõige ohustatud rasvasemad liigid (paljud reoained on rasvlahustuvad ja kogunevad rasvkoesse), teistest kaladest toituvad liigid ning põhjasetega tihedalt kokku puutuvad liigid.

Viimasesse rühma kuulub lest, kes on üks Lääne-Nigula piirkonna sümbolitest (näiteks toimub Nõval iga-aastane lestafestival). Lest elab merepõhjas, kus ta toitub väikestest mereloomadest. Mere põhja setetesse kogunevad aga ka mürkained. On teada, et reostus põhjustab lestades haigusi, sealhulgas näiteks maksavähki. Randeli poolt Tartu Ülikoolis viis aastat tagasi kaitstud doktoritöö näitas, et Nõva ja Sõrve piirkonna lestad on võrreldes teiste Eesti rannikualade lestadega kõige rohkem reostunud.

Uute andmete põhjal loodame koos Anni Hipega välja selgitada, kas Nõva lestade olukord on võrreldes ligi 10 aasta taguse ajaga, mil Randel sealt oma doktoritöö jaoks proove kogus, muutunud paremaks või kehvemaks. Sapist võetavad proovid aitavad sellele küsimusele vastata, kuna maksa ja sapipõie vahendusel toimub kala organismis orgaaniliste, rasvlahustuvate reoainete ümbertöötlemine veeslahustuvateks. Ühelt poolt võimaldab see protsess mürgised ained kehast väljaheidetega eemaldada, teiselt poolt võivad reoainete ümbertöötlemise vaheühendit olla kalale veel mürgisemad kui algsed, sissesöödud mürgid. Seetõttu ongi maks organ, mis reostuse tulemusena kõige rohkem kannatada saab.

Hara sadamas ootas meid kohalik kalur Lauri Lilleoks, kes oli lahkelt valmis meid merele viima. Saime nautida paadisõitu vaiksel sügisesel merel, paati mööda võrguliini aerutada, võrkudest lesti välja harutada ja vaadata kalu paadipõhjas kastis hüplemas. Meie saagiks jäidki peamiselt lestad ja üks suuremat sorti ahven, kalamehe loodetud forellid jäid seekord merre.

Kaldal valisime välja 15 lesta, kellel oli võimalus anda oma panus Nõva kandi mere seisundi hindamisse. Julgelt ja kindla käega lõikas 14-aastane Anni Hipp kalade kõhtusid lõhki, et hinnata maksa seisukorda ning võtta süstlaga proov sapipõiest. Bioloogi potentsiaal on noorteadlasel kahtlemata olemas! Kalade tervislik seisund tundus nii- ja naapidine. Parasiite neil eriti ei olnud, samas nägi paljude lestade maks välja üsna kehv. Rohekas-kollakas ja segmenteerunud, ilmselgelt palju vatti saanud. Mida aga näitavad sapiproovid, saame peagi teada laborianalüüside tulemusena.

Pikk päev päädis neljatunnise tagasisõiduga Tartusse. Proovid said laborisse -80 kraadi juurde ja jäävad ootama koolivaheaega, mil õpilasteadlasel on võimalus tulla meiega laborisse neid analüüsima. Ajakirjanik sai oma saate purki ning meie Randeliga saime veeta päeva looduses ja jälle meelde tuletada, miks me endale zooloogia erialaks valisime.

Vikerraadio Töövarju saadet saab järele kuulata aga siit.

• 

•