Test ja fotod: Riina Klais (muidu lihtsalt numbriteadlane)
Käisin sel nädalal Pärnu lahel, kaasas riiklikul mereseirereisil, et endale paar purgitäit ahaskoodikuid püüda ja elusast peast Tartusse tuua. Nimelt olen, põhiliselt vabast ajast ja isiklikust huvist, katsetamas, kui suureks need loomad küllusliku toidu olukorras erinevatel veetemperatuuridel kasvavad (7, 14 ja 21 kraadi juures). Miks – sest need väikesed loomad on meie Liivi lahe räime põhitoidus, ja üldse üks olulisemaid teid, kuidas esmastootjate toodang toiduahela kõrgemate lülideni jõuab, sest peale räime leiab ahaskoodikut ka teiste planktontoiduliste kalade, kalavastsete, ning ka mitmete selgrootute põhimenüüst. Ahaskoodik on kõigusoojane ja kõigusoojaste organismide puhul on seaduspärane see, et välistemperatuuri tõustes muutuvad loomad väiksemaks – st siis väiksematena sirguvad need põlvkonnad, kes kasvavad soojemas vees, mitte juba varem täiskasvanud loomad.
Nüppisin kaasatoodud elusproovidest neid loomakesi nüüd kahe päeva jooksul umbes 300 tükki välja, kellest loodan et paari nädala pärast hakkab sirguma juba munakotte kandvaid emaseid. Nondelt saab kätte selle uue põlvkonna, keda ma kasvatan oma valitud temperatuuridel ja siis lõpus ära mõõdan. Ehkki ahaskoodikuid ja teisi aerjalgseid on seiratud rannikumerest juba üle poole sajandi ja nende kandev roll siinses ökosüsteemis ka teada on, ei ole Liivi lahe populatsiooniga minu teada seni veel taolisi laborikatseid tehtud. Küll on aga loodusest mõõdetud proovides näha, et suveks kaotavad nad pea poole oma kevadisest kehasuurusest. On see ainult temperatuuri mõju või on suvel ka süüa vähem – seda peaks selgitama välja nüüd mu hobikorras ettevõetud laborikatsed.
