Konverentsid on kohad, kus aktiivsed teadlased peavad ikka korra-paar aastas käima. Esiteks on CV-st kole vaadata, kui üldse konverentsiettekandeid kirjas pole („miks sa oma teadustulemusi teistega jagada ei taha?“) ja teiseks on konverents väga hea koht ülevaate saamiseks uuematest teadussuundadest ja meetoditest.
Mina käisin möödunud nädalavahetusel San Franciscos suurel konverentsil, mille korraldas Ameerika teadusühendus The Society of Integrative and Comparative Biology (SICB). See on minu jaoks põnev konverents, sest tutvustatakse palju liikidevaheliste võrdluste ning füsioloogiliste mehhanismidega seotud uuringuid.
Nagu üks noor zooloog mulle kunagi täheldas, on loomauurijad inimesed, kes sisimas kunagi suureks ei kasva. No mis töö see on – loomadega mängida? Sellel konverentsil tuli see ütlus mulle ikka ja jälle meelde. Me võime panna selga ülikonnad ja kleidid ning koguneda 40-korruselisse peenesse hotelli San Francisco kesklinnas, kuid slaididelt vaatavad ikka vastu armsad tibupojad, laulvad hiired ja ennast päikse käes soojendavad sisalikud.
Kuna tegemist oli hiiglasliku konverentsiga, toimusid ettekanded korraga umbes kümnes erinevas saalis. Paksu programmiraamatu järgi tuli valida endale kõige huvitavamad teemad ning siis orienteerumismänguna läbi kolme korruse ühest saalist teise liduda.
Klassikaliselt on ettekanded 15 minutit pikad. Et konverentsile kõnelema saada, tuleb juba pool aastat varem esitada oma plaanitava ettekande lühikokkuvõte. Nende hulgast valitakse põnevaimad välja, ning nende autorid saavad au osaliseks teiste ees esineda. Ülejäänud aga esitavad soovi korral oma uurimistulemused posterettekandena, ehk riputavad konverentsil üles ilusa oma tulemusi tutvustava plakati.
Minul õnnestus pääseda suulise ettekandega esinejate hulka. Pidasin ettekande oma järeldoktorantuuri projektist, ehk sellest, kuidas linnastumine mõjutab lindude elutempot. Tundus, et ettekanne võeti vastu hästi, ning seda arutati isegi pikemalt järgmisel päeval peetud sümpoosiumil.
Siinkohal pakun aga teilegi väikest võimalust loomauurijate konverentsil osaleda, tehes ühelõigulised lühikokkuvõtted mõnedest mulle enam meeldinud ettekannetest.
Paksemad hiired laulavad paremini
Muidugi teavad kõik, et linnud laulavad, ja ka konnade ja ritsikate häälitsusi võib hea tahtmise juures muusikaks pidada. Kas olete aga kuulnud laulvatest hiirtest? Kesk-Ameerikas on sellised loomad täitsa olemas. Nagu teistelgi loomadel, laulavad isased emastele serenaadi. Selles ettekandes näidati, et mida paremas toitumuses hiir on, seda paremini ta laulab, ehk hiire rasvkoe hulk ennustas laulu kvaliteeti. Ega ooperilauljad ilmaasjata sageli tüsedusele ei kaldu!
Rusikatega vehkivad krevetid
Kõrgemate vähkide hulka kuuluv selts lõugjalalised (Stomatopoda) – juba see nimi vihjab kaklemisele – on tuntud oma võimsaid hoope jagavate esijäsemete poolest. Need nuiataolised käpad võivad jagada tõelisi haamrilööke – teada on ka olukordi kus suuremad lõugjalalised seestpoolt akvaariumiklaasi puruks löönud on. Ettekandes näidati, et hoobi tugevus tuleneb jala sees olevast vedrusüsteemist. Loom kulutab energiat vedru kokkusurumiseks, voltides jalanuia kõhu alla, vajadusel on see varuks pandud energia võimalik aga välgukiirusel vallandada. Üksteise tagumisele eelistavad lõugjalalised aga ähvarduslööke, mis konkurendile tõsiselt viga ei tee. Ilmselt on neile looduse poolt koos selliste võimsate relvadega kaasa antud ka mõistus, et üksteist päris sodiks ei tambitaks. Jääb vaid loota, et inimestel jaguks sama palju mõistust, kasutades relvi, mille olemasolu loodus meile ette näinud ei ole.
Soojad parditibud on hakkajamad
Põhja-Ameerikas elavate mõrsjapartide (Aix sponsa) elu algus ei ole lihtne. Nad kooruvad kõrgel puuõõnsuses, aga peavad peagi olema valmis turvalise pesa seljataha jätma ja ema kutsehüüu peale kõrgelt alla tundmatusse hüppama. Ettekande autorid haudusid parditibusid välja mõne kraadi võrra varieeruvates temperatuuritingimustes, ja leidsid, et soojemas keskkonnas haudunud pojad on pesast väljaronimisel hakkajamad kui jahedamas haudunud tibud. On selge, et juba meie sünnieelne (või koorumiseelne) elukeskkond võib meie elu väga palju mõjutada. Hoidke oma beebid soojas!
Varblased nuusutavad potentsiaalseid abikaasasid
On teada, et paljud imetajad valivad oma kaaslase lõhna järgi. Ka inimeste puhul on näidatud, et meile atraktiivselt lõhnav kaaslane on evolutsioonilises plaanis hea valik sigimispartneriks, sest lõhn aitab meil tuvastada võimalikult sobivate immuungeenidega partnerit. Head immuungeenid tähendavad aga terveid lapsi. Kui varem arvati, et linnud valivad partnereid ainult välimuse, käitumise ja laulu järgi, siis selles ettekandes näidati, et neil on põhjust kaaslast ka nuusutada. Nimelt määrivad linnud oma sulgedele päranipunäärme õli, ja selle õli koostis ja vastavalt ka lõhn on seotud samuti linnu immuungeenide mitmekesisusega.
Kas linnas elavad väljaheidetud või võitjad?
Me teame, et inimestele linnades elamine sobib. On toitu, on tööd, on meelelahutust. Kas aga lindude jaoks on elu linnas samuti lust ja lillepidu või pigem hädavalik? Selles ettekandes võrreldi üle maailma linnades elavaid lähedases suguluses olevate liikide paare, millest üks oli teadaolevalt dominant, teine aga allaheidetu. Kui linnas elaksid reeglina allaheidetud, oleks teada, et linn on lindudele koht, kuhu nad parema meelega ei läheks, vaid on sinna dominantliigi poolt aetud. Kui aga liigipaaridest elava linnades just dominandid ja allaheidetud kiibitsevad linna servades, on teada, et dominandid peavad linna väärtuslikuks elupaigaks ning on konkurendid sealt välja tõrjunud. Toetust sai teine variant – linn on võitjate, mitte väljaheidetute elupaik.
Loodan, et saite kiire ülevaate sellest, mida tähendab tõsine teadus zooloogide jaoks. Muidugi võite nende ettekandeteemade juurde kujutada hulganisti peeni laborimeetodeid ning statistilisi teste, kuid need ei muuda olematuks fakti: zooloogide silmad panevad särama loomad!