Olen enda jaoks piiranud ette võetavad tegevused kolme tingimusega: 1. Peab ulatuma väga laia publikuni (või) 2. Tooma viisakalt raha sisse (või) 3. Oleme enda jaoks uudne ja põnev. Kolmanda punkti alla käis ettepanek kommenteerida zooloogi pilgu läbi maali kunstniku Kaido Ole hiljuti avatud näituselt.
Näituse kuraatori Anneli Porri lahkel loal toon oma kommentaari ära ka siin. Ülesanne oli sooritada „vaatajapositsioonilt ühe töö subjektiivne lähilugemine — just nii nagu Sa seda pilti mõtestaksid.“ Ilmselgelt on tegemist minu elu esimese kunstikommentaariga. Vaadake kõigepealt maali ja mõelge, mida teie selle kohta arvata oskaksite. Seejärel liikuge edasi minu mõteteni.
Kaido Ole näitus “Nogank hoparniis” avati Tallinna Kunstihoones 16. detsembril ning see jääb avatuks kuni 5. veebruarini 2017.
Minu kommentaar:
Tiiger, kes uriseb vaataja peale oma inimhammastega, viib mu mõtted loomade värvuse evolutsiooni peale. Kolla-must triibumuster võib olla hoiatusvärvus – ära katsu mind, olen herilane, võin nõelata! Tiigril pole aga vaja kedagi hoiatada, sest keegi talle kogemata peale astuma ei kipu. Tiigri triibud on pigem varjevärvus. Vaatan internetist pilte kuivanud savannirohus varitsevatest suurtest kassidest. Ka maalitiigri taustas on tema kasuka toone. Ehk on see siis varjevärvus? Ehk võimaldab see pahaaimamatule loomakesele põõsas märkamatult ligi hiilida?
Loen, et matemaatilise mudeli tiigri triipude molekulaarse tekkemehhanismi kohta pakkus välja kuulus inglise koodimurdja Alan Turing. Seesama, keda homo olemise eest surmani taga kiusati. Kas talle oleksid kulunud ära triibud, mis oleksid aidanud taustaga kokku sulanduda, tagakiusajate eest peitu jääda? Ja hambad, mida näidata, kui peitupugemine ei õnnestu? Ideaalses ühiskonnas poleks aga tal olnudki vajadust peituda ja massi sulanduda. Pealesurutud püüd selle geeniuse erinevust kaotada lõppes väga kurvalt. Ehk liigume vähehaaval sinna poole, kus inimesed ei pea oma individuaalsust taustaga kokkusulavate triipudega varjama?
Tiiger pildil aga ei peitu ega varitse. Ta tahab minna oma rada mööda nii, et keegi ei segaks. Et keegi ei naeraks tema üle, kuigi ta on imelik, inimhammaste ja lakk-kingadega. Tal pole isegi mõttes põõsaloomakest rünnata, sest inimhambad pole jahipidamiseks kuigi hea relv. Need ei ole kiskjakihvad, millega saaki rebida, lõigata, murda. Need sobivad hoopis juurikate närimiseks ja pehmeks küpsetatud liha mälumiseks.
Nii et siis ikkagi hoiatusvärvus? Aposemaatiline värvus. Mülleri või Bates’i mimikri. Mülleri mimikri puhul sarnanevad ohtlikud, mürgised loomad üksteisega. Musta-kollase triibulised võivad olla nii mürgised putukad, maod kui ka konnad. Bates’i mimikri puhul jäljendavad ohutud loomad ohtlikke, et vaataja ära petta. Näiteks kui sirelane mängib herilast.
Ma ei saa teada, kas pilditiiger on Mülleri või Bates’i mimikriga loom. Selleks peaks püüdma teda patsutada, mida ma ei taha. Sest äkki ongi ohtlik loom? Põõsaloom on ilmselgelt jõudnud samale järeldusele. Las see kass läheb pealegi oma teed. Ehk leiab ta üle mäe jõudes üles ka ilusa pruuni-kollasetriibulisele rohuvälja, kuhu maailma eest varjuda, karvadeturritamise küür mõnusaks ringutusküüruks muuta ning kingad jalast võtta.
Näituse autor Kaido Ole ja president Kersti Kaljulaid näituse avamisel.