On taunitav, kui isikliku agenda ajamiseks painutatakse allikaid endale sobivasse vormi – kirsside noppimine jäägu aiapidajale (lahkemad võivad selle töö rästastele jätta). Tegu on vastusega endise ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Kristjan Järvani (Isamaa) 6. juuli Postimehe arvamusartiklile rohepöördest (lugu ilmus Postimehes 11. juulil 2023).
Lugu jäi mulle silma, sest seda illustreerib põlenud mets. Pealkiri tundub intrigeeriv, kuid teeb ettevaatlikuks, sest poliitikutelt on varemgi ilmunud kirjutisi, mille sisu ei vääri selle lugemiseks kulutatud aega. Annan Järvanile siiski võimaluse, et saada aru, kuidas mõtleb Isamaa poliitik – tegu on ju arvamusartikliga, kus inimene saab omi seisukohti suhteliselt vabalt väljendada. Kuid see, mis loost vastu vaatas, on kaugel arvamuse avaldamisest, pigem on tegu üsna märkimisväärse lugeja mõjutamisega. Mõjutamine iseenesest ei ole taunitav, selle poole püüdlevad paljud, kuid on suur vahe, kas kirjutaja piirdub enda arvamust väljendades fraasidega „arvan, et …“, „leian, et …“, „pean vajalikuks rõhutada, et …“ või lisab väite kinnituseks viite, mis annab väitele kaalu ja peaks lugejat väite õigsuses veenma. Ilmselt ei vaevu keskmine lugeja viiteid klõpsima, sest selleks pole aega (ja teadmisi viite sisusse süüvida). Nii võib tekitada lugejas väärarusaama, et viidetega palistamine on märk loo sisukvaliteedist ja õigsusest. Kuid on ka neid, kes vaevuvad viiteid kontrollima. Ühed neist on teadlased, neil on viidete sisuline kontrollimine igapäevase töö osa. Kui jaksu üle jääb, siis heidab teadlane pilgu huvipakkuva arvamusartikli viidetele. Nii ka mina.
Ma ei oleks loo viidetele erilist tähelepanu pööranud, kui selle alguses poleks olnud joonist, mille allikaks oli märgitud twitter.com/BjornLomborg. See lõi mul hoiatustuled põlema. Ma ei väida, et see joonis on väär, kuid tegi mind valvsaks, sest Bjorn Lomborg on tuntud kliimaskeptik, teaduslike faktide väärtõlgendaja, kuid siseringis respekteeritud ekspert. Tema artikleid on Postimees ka varem avaldanud, kuid minu hinnangul on need olnud just sellised, mida mehele ette heidetakse. Ingliskeelne Wikipedia kirjutab Lomborgi kohta (minu tõlge): Lomborgi vaated ja töö on äratanud teadlaskonna tähelepanu. Enamik teadlasi reageeris teosele “The Skeptical Environmentalist” negatiivselt, talle heidetakse ette teaduslike tõikade väärkasutust; Taani teaduseetika komitee järeldas, et ei saa väita, et Lomborg teadlikult teadust vääralt tõlgendas, kuid ta eksis teaduses kehtiva praktika vastu, tõlgendades uuringute tulemusi viisil, mida uuringud ei võimalda. Eksperdid peavad tema seisukohti küsitavaiks, sest neid iseloomustab valikuline faktide esitamine (ehk kirsside noppimine, cherry picking).
Hoiatustuled põlemas, hakkasid huvi pärast klikkima linke, mida Järvan väidete kinnitamiseks esitab. Piirdun kliima ja keskkonnaga seotul (loos on ka teisi linke – sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke –, kuid nende asjakohasusse ei hakanud ma süvenema, piirdun enda pädevusega) ja annan neile oma hinnangu.
IPCC defineerib kliimapoliitika peamise eesmärgi – vähendada kasvuhoonegaasi CO2, et keskmine temperatuur Maal ei tõuseks. On läinud isegi hästi, et eesmärk pole veeauru vähendamine. Sest kui CO2 moodustab 19 protsenti kasvuhoonegaaside mõjust, siis veeaur lausa 75 protsenti. Õnneks pole vee keelustamine leidnud veel laiemat populaarsust. Lausa 75% on autori vildakas algallika tõlgendus – allika kokkuvõte sedastab, et veeauru arvele saab kanda u 50%, kui sellele lisada ka pilvede mõju (25%), siis tuleb kokku 75% (allikas on kirjas: With a straightforward scheme for allocating overlaps, we find that water vapor is the dominant contributor (∼50% of the effect), followed by clouds (∼25%) and then CO2 with ∼20%.). Allika ajakohasus teeb valvaks, sest pärineb aastast 2010 ja kannab pealkirja Attribution of the present-day total greenhouse effect. Kas 2010. aastal avaldatud artiklit saab käsitleda kui tänapäevast või on autorile juhuslikult üks artikkel ette sattunud ja lingitud väite mõjukuse suurendamiseks? Järeldus: viide ei ole otseselt vale, kuid on valikuline.
Kui keskenduda fossiilsetest kütustest tekitatud CO2-le, siis see moodustab alla viie protsendi looduslikust CO2 eritusest. Uurin ja uurin viidatud allikat, kuid ei saa sotti, kus see 5% kirjas on. Dokumendis on jooniseid, mis näitavad fossiilsetest kütustest lendunud CO2 hulga tõusu pärast COVIDit ja see on sel tõesti 4,9%, kuid võrdlust loodusliku emisiooniga ma ei leia. Otsin pikalt, kuid ei leia. Järeldus: tegu on tõlgendusega, mida viidatud allikas ei ole.
Järgmise väite kinnitus ajab muigama: Euroopa eritab seda praegu umbes sama palju kui aastal 1966 (silmas on peetud CO2-te). Ainus väitega seonduv koht viidatud allikas on alljärgnev joonis 1. Esmalt langen lõksu ja teen järelduse, et võrreldes 1960ndatega on tänaseks EL-is CO2 heide kasvanud u kolm korda, sest tumesinine ala kerkib ajas aina kõrgemale! Kuid siis saan aru, et vaatama peab joone paksuse muutumist ajas ja see on EL-il tõesti näiliselt sama jäme, 1966. ja 2022. väärtus on mõlemal 2,8 GT, kuid vahepealsetel aastatel ka nt 3,9 GT (1990) ja langenud on see viimasel kümnendil. Jääb selgusetuks, miks võtab Järvan võrdluseks 1966. aasta? Joonise algpunkt on aasta 1959, mil EL heide oli 1,9 GT, seega on tänane heide 1/3 võrra suurem toonasest. Jääb mulje, et 1966 on sobiv punkt näitamaks, et tegelikult ei ole vahepeal midagi muutunud ja oleme täpselt samas seisus kui üle poole sajandi tagasi. Kuid see on pehmelt öeldes vale. Järeldus: valikuline andmete käsitlemine.
Nüüd toodab Hiina üksinda ligikaudu sama palju CO2 nagu kogu maailm 1966. aastal. Vaatame sama joonist ja tuleb nõustuda – tõesti nii on. Kuid mis on sellise võrdluse sisu? Ilmselt tähelepanu juhtimine tõigale, et tegelik probleem on Hiina, mitte meie, kuid see on klassikaline demagoogiavõte, mida nimetatakse tähelepanu hajutamiseks või vatabautismiks (ehk teised teevad ju ka, miks te meid kiusate!). Järeldus: võrdlus manipuleerib lugejaga, üritades teda veenda, et meie oleme head, pahad on teised.
NASA on toonud seejuures välja, et viimase 35 aasta jooksul toimunud globaalse rohestumise põhjuseks on hoopiski CO2 kõrgem kontsentratsioon atmosfääris. Rohelisem maailm on kliimapoliitika eesmärgiga vastuolus? Väide, et CO2 hulga suurenemine soosib planeedi rohelisemaks muutumist, peab paika, sest taimed vajavad kasvamiseks CO2-te. Kuid esitatud retooriline küsimus, et kas me siis ei tahagi rohelist planeeti, on eksitav (et mitte öelda nn teisitimõtlejaid naeruvääristav), sest CO2 hulga suurenemisega kaasneb loodusele siiski palju negatiivset, millega kohanemine on keeruline, et mitte öelda praeguse tempo juures küsitav.
Eesti toodab kokku ligikaudu 0,3 protsenti Euroopa CO2-st. Viidatud on Statistikaameti lehele, kust ma paraku kinnitust 0,3%-le ei leia. See võib seal olemas olla, kuid peidetud kujul (tuleb olla piisavalt tark, et teha andmete põhjal arvutusi?), mina seda tõika tuvastada ei suuda. Oleks olnud kena lugeja otse õige algallikani juhatada. Järeldus: ei ole asjakohane viide, sest ei kinnita väidet.
Kui nüüd lähtuda IPCC aruandest ja eeldada, et sisuliselt 100 protsenti kliimamuutustest on põhjustatud kasvuhoonegaasidest, kus CO2 omab 19-protsendilist mõju, millest viis protsenti on omakorda inimtekkeline ja sellest 0,03 protsenti tuleb Eestist, siis meie kollektiivne süü on muidugi ränk. Võiks isegi väita, et eestlased on maailma temperatuuri 100 aastaga tõstnud 0,000003 kraadi võrra. Kui CO2 kvoote poleks, kes teab, võib-olla järgmise saja aasta jooksul tõstaksime temperatuuri juba 0,000004 kraadi võrra. Selle lõigu võib kokku võtta lühidalt – tee mingi arvutus, saa mingi arv ja kasuta seda tulemust olukorra naeruvääristamiseks. Imetilluke arv sobib imehästi loosse, sest näitab taas meie mõju tühisena (süü on järelikult teistel). Püüan arvutuse loogikast aru saada, korrutan Järvani esitatud arvväärtusi erinevates kombinatsioonides (100 aastat, 0,19 (CO2 hulk atmosfääris), 0,05 (inimtekkeline CO2 hulk), 0,003 (Eesti osa)). Parim, milleni jõuan on 0,00285 ühikut, ehk erinevus Järvani 0,000003-ga on u tuhandekordne. Kas mul jäi midagi märkamata? Ilmselt jah, sest ei ole võimalik aru saada, kust ja kuidas Järvan tulemuseni jõuab. Ma ei eeldagi, et arvamusartikkel on koht, kus peaks valemeid esitama, kuid küsimuse jätab see siiski õhku. Isegi kui Järvani arvutus on õige, ei ole minu arvates tegu tõusuga saja aasta jooksul vaid tõusuga ühes aastas sajandi vältel, ehk Eesti panus 100 aasta vältel oleks Järvani leitust sada korda suurem (0,0003 kraadi aastas) ja see on minu arvates ühe väikese riigi kohta märkimisväärne panus. Luban siinkohal ka endale ühe suvalise kiirarvutuse: riike on u 200 (unustame hetkeks, et on suuremaid ja väiksemaid kui Eesti), seega kõik riigid kokku tõstaks aastas õhutemperatuuri 0,06 kraadi (200 x 0,0003), ehk sajandi jooksul 6 kraadi – ja see on juba midagi sellist, mida minu mõistus tõrgub uskumast, sest sellist katastroofi ei prognoosi vist isegi kõige mustemad stsenaariumid. Ühesõnaga, arvutada võib igasuguseid asju, kuid arvutustel peab ka sisu olema. Mis iganes on Järvani arvutuse algandmeteks ja kuidas iganes on tulemus saadud, ei ole esmane vastus kindlasti temperatuur vaid mingi muu ühik! Kuid vaevalt lugeja hakkab arvutusse süüvima ja nii täidab arv oma eesmärgi. Järeldus: kahtlane hämamine, mis rõhub meie olematule panusele kliimasoojenemisse (süüdi on teised).
Potentsiaalsete katastroofide ja juba täna toimuvate protsesside kohta levib kahjuks palju valeinformatsiooni. Näiteks 2018. aastal väitis atmosfäärikeemia professor Harvardi ülikoolist, et kui fossiilsete kütuste põletamist kohe ei lõpetata, on sisuliselt võimatu, et Artikas oleks püsijääd pärast 2022. aastat. Reaalsuses on fossiilseid kütuseid rohkem põletatud ja Artikas jääd tänavu rohkem kui viimasel viiel aastal ning miinimum on jätkuvalt aastast 2012. See lõik on õpikunäide kirsside noppimisest ehk valikulisest tõikade esitamisest. Jah, Harvardi professori ütlust on viidatud õigesti, seda ei ole moonutatud. Kuid see ei anna üldpilti olukorrast, on vaid üks näide teadlase hinnangust. Siia kõrvale võiks välja tuua arvamusi, mis on paika pidanud. See selleks, kuid väide, et tänavu on jääd Arktikas rohkem jääd kui 2012. aastal väärib tähelepanu – lingilt avaneb nii mõndagi, mida lugejale ei öelda. Nimelt on 2012 seniste mõõtmiste absoluutne miinimum, mida üldistamise kasutamisel on küsitav, seda enam, et lingilt leiab joonise, kus tänavuse ja 2012. aasta kõverad on üsna lähestikku (vt allolevat joonist 2 ja 3). Samas jätab Järvan mainimata, et pikaajalise keskmisega võrreldes on jääkate siiski oluliselt kahanenud! Seega näitavad joonised minu hinnangul Arktika jääkatte vägagi täbarat olukorda. Võiks isegi öelda, et hetkel on üsna suur tõenäosus 2012. aasta tulemus negatiivses mõttes üle lüüa. Järvan piirdub vaid põhjapoolusega, kuid lingil on andmed ka lõunapooluse jääkatte kohta. Vaatan ka neid – Antarktika jääkatte miinimum oli mullu, kuid tänavune graafik on seda üsna jõusalt edastamas (vt joonis 4). Kuid see tõik ei sobi Järvani jutulõnga ja tähelepanu ei pälvi (kirsid on hoolikalt valitud). Seega oleks korrektne öelda: Reaalsuses on fossiilseid kütuseid rohkem põletatud ja Arktikas jääd tänavu rohkem kui viimasel viiel aastal ning on suur tõenäosus, et tänavu kahaneb jääkate sama väikeseks kui see oli miinimumaastal 2012, või lööb selle isegi üle. Õigupoolest ei pea paika ka väide …tänavu rohkem kui viimasel viiel aastal… , sest lingil olevate graafikutelt selgub, et nt 2018 oli Arktikas jääd rohkem ja 2022 sama palju kui tänavu. Järeldus: andmeid on esitatud valikuliselt, mis jätab lugejale hetkeoludest väära mulje.
Vahelduseks nõustun lõiguga, mille sisuks on Järvani mure noorte pärast. Jah, noori, ja mitte ainult Eestis, rõhub kliimaäng, mis hakkab vaimset tervist ohustama. Kuid selle leevendamiseks ei ole õigustatud valitud ja vildakate tõikade esitamine.
Kuid Järvan jätkab samas vaimus, tuues näiteks Kanada tulekahjud: Hirmul on suured silmad. Igas loodussündmuses soovitakse juba iseeneslikult näha põhjusena kliimamuutusi. Hea näide on hiljutised metsapõlengud Kanadas, kus esimese asjana hakati süüdistama kliimamuutusi, kuigi hiljem selgus, et tegemist oli hoopiski süütajaga. Reaalsuses on põlengute arv nii Kanadas kui ka globaalselt vähenenud. Süütaja ilmselt oli tõesti ühe suure põlengu taga, kuid väita, et Kanadas on põlengute arv vähenenud on väär. Viidatud allikal on joonis (joonis 5), mida vaadates võib esimese hooga tõesti järeldada, et põlengute arv ja pindala kahaneb (sest must joon on veidi langev), kuid mina üldist silmatorkavat trendi ei suuda tuvastada; graafikute tõlgendamine on libe tee, kui sellele ei ole lisatud statistikuid. Sama kaaluga oleks minu väide, et alates aastast 2000 on Kanadas põlengute pindala selgelt suurenenud (siniste tulbad on üha kõrgemad), kuid see oleks samuti valikuline tõlgendus. Joonise all olev tekst sunniks mind järelduste tegemisel ettevaatlikkusele, sest autorid rõhutavad, et andmed ei ole täielikud (This chart shows the high variability in both number of fires and area burned in Canada per year. Note that the data contained in the CNFDB are not complete nor are they without error. Not all fires have been mapped, and data accuracy varies due to different mapping techniques. This collection includes only data that has been contributed by the agencies. Data completeness and quality vary among agencies and between years.), aga see ei takista Järvanil järeldust tegemast. Järeldus: andmete valikuline tõlgendamine, eirab autorite manitsust, et andmeid ei ole täielikud.
Viide, et globaalselt on tulekahjud vähendanud, ei ole samuti korrektne (Järvan viitab ka siin seosele kliimamuutusega). Teadusartiklis jõutakse järeldusele, et kliimat, inimest ja teisi keskkonnategureid arvestades on küll üldine põlengute pindala vähenenud, kuid valdavalt tuleneb see troopiliste alade põlengute vähenemisest, kõrgematel laiskraadidel, kus elame ka meie, ei ole põlengud vähenenud. Vähe sellest, põlengute vähenemine on olnud tingitud inimtegevusest ehk suuremast valmisolukust põlenguid ennetada ja kustutada, kliimamuutus on aga üks peamine mõjur kõrgemate laiuskraadide põlengutes, täpsemalt selgitab see põlengute varieeruvust ajas. Veelgi enam, autorid hoiatavad, et kliima soojenedes ja põudade sagenedes kasvab paljudes piirkondades põlengute hulk. Järeldus: andmete osaline/valikuline tõlgendamine. Lisaks on kummaline, et põlengute puhul näeb Järvan globaalset pilti, kuid jääkatte muutuste puhul piirdub ainult põhjapoolusega, kuigi lõunapooluse andmed olid tal samuti silme ees.
Olen päri Järvani tõdemustega, et rohepöörde saavutamine meie jalajälje nihutamisega Aafrikasse või kuhugi mujale, ei ole lahendus, peame leidma valutumaid mooduseid. Aga et arvamus lõpeb tõdemusega, et rohepööre tähendab kindlat elatustaseme vähendamist, jäägu igaühe enda otsustada. Mina seda seisukohta ei jaga, sest elatustaseme tõus ei saa olla ainus eesmärk. See, et peame täna tegelema keskkonnaprobleemidega, on suuresti põhjustatud pidevast elatustaseme kasvuihast.
Kokkuvõte. Artikli kliima ja keskkonnaalane osa on kiivas – väited ei tugine alati andmetele, neid esitatakse/tõlgendatakse valikuliselt – ja langeb lahtrisse, mida on ette heidetud ka loo alguses viidatud Bjorn Lomborgile.