„Nagu ikka, on mul midagi tarvis :)“, kirjutab mulle augustis 2023 Triin Olvet. Ta otsib zooloogi, kes oleks valmis heitma pilgu Matt Morgani raamatu One Medicine tõlkele, mis tal äsja valmis. Triin loodab, et äkki olen see zooloog. Raamatust ei ole mul halli aimugi. Võtan mõtlemisaja. Tutvun. Olen nõus, sest kuigi mu kitsam eriala on linnud, on mul järkuvalt hariduspaberitel sõna zooloog. Pealegi, meditsiinilise korrektsuse eest vastutab teine toimetaja, dr Kärt Tomberg.
Saan tõlke, alustan lugemist, teen kohendusi, parandusi. Samal ajal teen märkmeid faili, kuhu koondan mõtteid, millest loodan kunagi raamatu kohta midagi kirjutada. Tõlge saab toimetatud, märkmed kirjutatud. Raamat ilmub. Fail märkmetega ununeb.
Mai 2024. Näen Facebookis raamatut kiitvat postitust. Meenub, et ma vist panin kirja mõtted, mis jäid ridade vahele, toimetaja töölauale. Äkki on neid kellelgi huvitav lugeda. Leian faili. Avan.
Märkmed (kaldkirjas lisatud hilisemad kommentaarid):
Esimese asjana hakkan tegelema vagiinaga – tõmban selle maha, asendan tupega. Ei midagi siivutut, zooloog või arst siinkohal ei punasta, küll aga võib kohmetuda lugeja, kes elu seiklusi Elu24 veergude vahendusel jälgib. Pole vaja täpsustada, millest jutt oli, lugeja saab sellest ainu kohe raamatu alguses, kus räägitakse kängurust.
Vagiinad ja tuped korda aetud, jõuan tõelise pähklini, kes elab süvameres, on üsna ümmargune, hammaste ja uimedega. Ühesõnaga on kala, kuid nagu sageli juhtub, ei ole pelgalt inglisekeelse nime järgi võimalik liiki tuvastada. Süvenen kalade andmebaasi, ujun seal üles-alla, vasakule-paremale, kuid ei midagi. Parim, milleni jõuan on seltsinimi – õngitsejakalad, kelle esindajad leidub siin ja seal, mulle on nad kõik suhteliselt ühte nägu. Mis on aga oluline teada saada – kas need kalad on sellised nagu autor kirjutab: isane parasiteerib emase küljes ja lõpuks jääb temast järgi ainult niisk, mida emane oma marja viljastamiseks kasutab. Otsing lõpeb sellega, et kirjutan tõlkijale üsna pika selgituse, et mis ja kuidas, ja kuidas sellest supist välja ujuda.
Vesise teemaga tuleb jätkata. Satun väitele, et isane sinivaal paiskab korraga endast välja 400 gallonit spermat, kuid sellest vaid 10% läheb asjaks. Ülejäänud 360 gallonit jääb merevette ja seepärast ongi meri nii soolane nagu on. Tegu on loomulikult linnalegendiga, millel ilmselgelt tõepõhja ei ole, kuid sisenen siiski teadusandmebaasi – nii igaks juhuks, et olla 100% kindel (toimetaja värk ikkagi). Teen kiirotsingu, et midagigi sinivaala võimekuse kohta teada saada. Enne andmebaasi sisenemist pean sisestama parooli, mis on mul raudselt peas, eksimist ei ole karta, kuid ometigi teatab arvuti jonnakalt, et olen eksinud ja ei lase mind teadusele ligi. Punnin ja punnin, kuid arvutit nii lihtsalt ümber ei veena. Lõpuks tõstan käed, annan alla ning teen seda, mida abitus olukorras arvutikasutaja ikka – taaskäivitus. Ja aitaski! Saan teadmistele ligi, kuid ligikaudu 500-st sinivaala teaduartiklist ei leia ma midagi, mis viitaks võimele ookeanide soolsust mõjutada (lõpuks saan sinivaala võimekuse kommentaar joonealusesse märkusesse). Hakkan kirjutama kommentaari tõlkijale, kuid … oi kurat ja põrgu … tõlkefaili avades teaab arvuti, et midagi on juhtunud … kas soovin faili taastada? … loomulikult soovin. Kuid taastatud failist on kõik mu senised kommentaarid ja parandused haihtunud, tuped on taas vagiinadeks muutunud.
Junnin ja punnin, kuid oma mõistusega ma taastustöid teha ei suuda. Alustan otsast peale, sest tööd vinduma jättes, ei suudaks ma meenutada pikka selgitust, mis sai õngitsejakalade kohta kirjutatud (vagiinade tuppedeks muutmine on selle kõrval kukesupp). Hea, et kõik juhtus üsna alguses, kaotsi läks ühe tunni töö (võib-olla kahe, kes see ikka kella vaatab kui töö köidab). Et järgmisi katastroofe (algselt kirjutasin katastroofi asemel roppuse, mis ei kannata kirjamusta) vältida, teen koopiaid ja neist omakorda koopiaid.
Saan teada, et opossumi embrüot ümbritseb munakoor, mis tuleb esmalt ema organismil lagundada, et loode saaks pesastuda – tundub uskumatu, sest see väike tõik on mul kahe silma vahale jäänud; pole ka ime, sest embrüo on tibatillike ja Eestis siiani kukkurloomi ei ole (küll nad tulevad, kui soojenemine jätkub, ega nad tulemata jää, kus nad pääsevad).
Meeldiv on lugeda kellegi teise sõnastust fenomenist, mida olen ise selgitanud kümneid kordi, kui ilm läheb külmaks ja inimesel tekib kahtlus, kas linnud ikka saavad külmas vees, lumel või jääl hakkama, sest neil ei ole ju saapaid ega sokke (erinevalt hanepoegadest, kellele kingsepp saapad tegi, et linnud ei peaks paljajalu lumel käima). Mina olen selgitanud seda fenomeni kajakate ja partide näitel, sest need linnud on pigevalt jalgupidi vees, nii suvel kui talvel, autor pöörab aga pilgu haruldastele trompetkurgedele, kuid sama värk käib kõigi lindude jalgades (või vähemalt valdava enamuse jalgades), nii ennast jahutades kui ka soojust säästes.
Autor on esitanud raamatus kaks kummalist väidet:
- Indiana kohal põrkas lennuk 12 km kõrgusel kokku kaeluskotkaga, kuid Ameerikas kaeluskotkaid ei ela ja ainus märk nii kõrgel lendavast kotkast on kõnnu-kaeluskotkast, kes elab Aafrikas. Selgitus saab koha joonealuses märkuses.
- Võidusõiduhobune kaalub 1 tonni! No ma ei tea, tundub liialdusena, sest võidusõiduhobused on kuni pool tonni või veidi rohkem, raskeveohobused on tõesti kuni tonnised.
Tundub kohatu, et autor pühendab mitu lehekülge taimetoitluse õigustamisele, samas ei hurjuta ta lihasööjaid, kuid minu arvates läheb see veidi emotsionaalne traktaat raamatu raamistukust välja. See on puhtalt isiklik arvamus ja toimetajana ma sellele tähelepanu ei juhi.
Kokkuvõttes on toimetamine hariv ja põnev, sest pean avama linnu- ja imetajaanatoomia materjalid, taas üksipulgi meelde tuletama, milline on lindude hingamissüsteem ja kuidas nende kopsud ja õhukotid töötavad, et linnu veri oleks pidevalt varustatud ainult värske õhuga, sest nende ainevahetus on võrreldes teiste selgroogsetega kiirem – lind ei saa endale lubada n-ö surnud punkti, kus värske hapniku tarne lihastesse, mis on eelkõige lendamiseks, katkeb, sest siis kukuks lind, potsti, alla. Õigemini ei tõuseks ta ilmselt üldse lendu, jääks jalameheks.
Ma ei teadnud, et kunstliku viljastamise loos on lätlasel oluline roll – üks fakt, mis kõrva taha panna.
Marko Mägi, linnuökoloog (Tartu Ülikool)