Titaansikk on nagu staarmardikas – suurim, populaarne ja saladuslik

Home / Blogi / Titaansikk on nagu staarmardikas – suurim, populaarne ja saladuslik
Keily Tammaru

Titaansikk (Titanus giganteus) on putukahuviliste seas kindlasti üks populaarsemaid mardikaid. Teadaolevalt kõige suurem mõõdetud isend on 16,7 sentimeetri pikkune ja seega on titaansikud ühed maailma suurimad mardikad ja suurimad sikud. Olenemata oma populaarsusest on titaansikuga seotud mitmed saladused. Näiteks ei ole ikka veel teada, mis on nende toidutaim(ed) ja kus vastsed arenevad. Arvatakse, et vastsed, kes on valmikust kaks-kolm korda suuremad, peituvad puujuurikates. Vastseperioodil titaansikke ei leiagi. Peamiselt lendavad titaansikud jaanuaris-veebruaris, mõnikord ilmuvad mõned neist välja juba detsembris.

Titanus giganteus. Tegemist on ühe suurema titaansikuga. Too isend oli kummalisel kombel laelambi valguse peale majja lennanud ja kükitas keset lauda sügavate hingetõmmete kaupa susisedes. Sarnane lugu on veel vaid ühe korra juhtunud, ligi 10 aastat tagasi samas majas.
Pildil on üks väiksem isend. Kui siku kõhtmine pool üles pöörata, paistab välja tema lihakas tagakeha. Huvitavad on pehmete kuid mittelibisevate haardevõimeliste padjanditega jalad, mis lõppevad kahe terava kõvera küünisega nagu ankrud. Ulatuslikult on näha ka silmad, mis ulatavad kaugele pea alumisele küljele kattes nõnda mõlemalt poolt pead terve poolringi.

Püüdja jaoks oleneb parim püügiaeg kuu seisust. Pilvitutel täiskuuöödel on lampidega suure maavälise konkurendiga raske võistelda. Tavaliselt on parim aeg jaanuari-veebruari vahetusele lähim pime kuuta öö. Samuti ei tasu kohe pärast päikeseloojangut titaansikku saabuma oodata – nad hakkavad lendama alles pärast südaööd, peamiselt kella ühe ja viie vahel. Siia kõrvale käib muidugi rida tegureid õhu temperatuurist, tuulest, õhuvoogudest, vihmast ja niiskusest ning kohavalikust ja seda ümbritsevast metsakooslusest. Selles osas võivad erinevate putukapüüdjate arvamused lahku minna ning mõningaid teadmisi ja teooriaid hoiab igaüks vaid enda teada. Kui aga õhtu jooksul hakkavad valgustatud linale ilmuma peale ööliblikate ka mõned väiksemad mardikad, siis võib ennustada, et öö on ka titaansikule soodne. Siiski neid õhtuid, kus tingimused paistavad ideaalilähedased, kuid ühtki titaansikku välja ei ilmu, on omajagu. Vastupidiselt sellistele kordadele, kõige produktiivsemal ööl, millest ma kuulnud olen, sadas platsile 16 titaansikku – see pidi olema nagu mardikate sadu.

Tavaliselt öeldakse, et „sa kuuled titaansikku tulemas“. Selline suur mardikas ei lenda linale nagu enamik putukaid. Ta tuleb kusagilt kõrgelt ja laksatab vastu maad nagu meteoriit. Samuti võib kuulda olla tema tiibade plaginat. Ometi, kuigi see ei ole sugugi tavaline, tuli üks titaansikk lennates, tegi otse mu näo ees kõvera kaheksa ning maandus linale. Samal õhtul tuhises lina peale veel teinegi titaansikk. Mõnikord aga ei pruugi putuka tulemist märgatagi – ta võib maanduda eemale valgustatud alale. Seetõttu teevad kogujad ümbruskonnas reide, pööravad tähelepanu liikuvatele heinatuttidele ja lapikutele mustadele objektidele. Maandunud titaansikk võib heinas ukerdada või kõrte varjus liikumatult kössitada.

Selle pildi peal on titaansikk elus ja lõõtsutab susisevalt. Minemajooksmise asemel jäi isend paigale, susises ja tegi närviliselt iseenda ümber ringe ning haaras ülalõugadega muruliblest – ainukesest kätte juhtunud objektist.

Üldiselt pärast maandumist titaansikk pistab jooksu ja otsib varjulist kohta. Olen näinud ka titaansikku, kes (pärast katsumist) on paigale jäänud, susiseb või hingeldab kuuldavalt justnagu oleks vihane ja küllap ongi ärevas seisundis ning keerutab ümber enda ja püüab oma suurte tangide laadsete ülalõugadega millestki haarata. Näppu ei tasu tema lõugade vahele pista, need võivad pliiatsigi pooleks pigistada. Titaansikk võib küll ära joosta, aga tõenäoliselt maapinnalt ta lendu tõusta ei saa. Arvatakse, et tal on vaja ronida uuesti kuskile kõrgemale puu otsa, et sealt lendu alustada.

Valguspüügi mõjul tulevad kohale õigupoolest vaid isased titaansikud, emased valguse peale kohale ei lenda. Emase titaansiku tunneb kõige lihtsamini ära tema siledate esijalgade järgi – isasel on seal väikesed ogad või nagad. Arvatavasti emased liiguvad vähem – nii on ohutum – ja ootavad, mil isased nende juurde lendavad. Niisiis emase titaansiku leidmine on väga haruldane. Isegi poed, kes tegelevad putukamüügiga, panevad emase siku pigem trofeena aknaklaasile, kuid keelduvad seda müümast. Mina olen kuulnud kahte emase titaansiku leidmise lugu. Ühe putuka lugu on lihtne – ta on leitud sõidutee pealt. Teine on leitud metsast. Üks turist, kes ei olnud entomoloog, käis koeraga jalutamas, kui ühtäkki koer juurikate vahel lehekõdus kraapima hakkas. Sealt tuligi välja emane titaansikk. Paraku asukohale või puuliigile, mille lähedalt see leiti, keegi täpsemalt tähelepanu ei pööranud.

Et titaansikk kuivaks soovitud asendisse, fikseeritakse mardika keha nööpnõeltega.

Turisti jaoks on titaansikk trofee, mis leiab sageli koha putukakapis või raamituna seina peal. Vastavaid prepareerimise viise on mitmeid. Surmatud titaansikk tuleb fikseerida nõeltega keha ja tundlate-jalgade kõrvalt. Oluline on tähelepanu pöörata näiteks tiiva otste fikseerimisele, et need kuivamisel ei kõverduks ning ilu ja efekti loomise pärast painutatakse suured ülalõuad avatud asendisse; jalad ja tundlad sätitakse soovitud asendisse.

Suuri mardikaid, kes kaminatikkude toosi ära ei mahu, on teisigi ja neist kogukaimad on ümara vormiga põrniklased: Aasias Chalcosoma, Aafrikas Goliathus ning Ameerikas Megasoma ja Dynastes. Siklaste seas pakub titaansikule suuruse poolest konkurentsi Fidji saarel elav Xixuthrus, kuid titaansikk on temast napilt pikem.

See ei ole titaansikk, vaid hoopis teise perekonna esindaja Ctenoscelis ater. Viimane võib esmapilgul titaansikuga väga sarnane tunduda, kuid esimesed eristavad tunnused on pikemad tundlad ja väikeste tihedate sakkidega rindmikuosa.

2 Comments

  • Rein Roos

    Muidu tore artikkel, aga eesti lugeja jaoks oleks paslik olnud ära märkida, et see hiigel-põrnikas elutseb Brasiilia põhjaosa subtroopikas, Venezuelas ja Kolumbias. (kus jaanuaris-veebruaris on hilissuvi…)

    • Andro Truuverk

      Tere!

      Põrnikas elutseb minu teada isegi veel laiemal alal. Guajaanad ja Peruu kaasa arvatud, mis paiknevad kindlasti lähisekvatoriaalses kliimavõõtmes. On see suvi või mitte aga kallab tol perioodil kõvasti!

      Huviline,
      Andro

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga