Kolmapäeva varahommik. Oleme kolleegidega kokku leppinud alustada kell 7:30 iganädalast vuttidelt proovikogumist. Enne pean lapsed koolidesse-lasteaedadesse laiali jagama. Kuna koolibuss jõuab paar minutit varem, jääme sellest maha ja pean lapsed autoga kooli viima. Seejärel kiirustan ülikooli, kuid peaaegu kohal olles avastan, et noorim võsuke istub ikka veel pailt ja vaikselt auto tagaistmel. Pööran otsa ringi ja viin ta lasteaeda.
Jõuan higisena ja lõõtsutavana tööle pool tundi peale kokkulepitud aega ja kolleegid on juba alustanud. Minu tavapärane ülesanne – vereproovide võtmine – on juba hõivatud ja niisiis vaatan, kus minust kõige rohkem abi oleks. Hakkan aitama tudengit, kes vuttidelt fekaaliproove kogub. Proove tuleb kraapida vuttide protseduuriruumi ja koduruumi vahel transportimiseks kasutatavate paberkottide põhjast, või kui seal sitta pole, siis loota, et linnuke proovikogujale pihku kingituse poetab. Olles natuke seda tööd teinud, puhken omaette valjusti naerma. Kolleegide hämmastunud pilkudele vastuseks selgitan „Ma olen sitakoguja assistent!“ Oh seda tippteaduse glamuuri!
Kas oskate ette kujutada, kui väärtuslikud võivad väljaheiteproovid teadlasele olla? Nimekiri näitajatest, mida seal mõõta saab, on lõputu. Muidugi saab väljaheidete abil hinnata loomade olemasolu ja arvukust konkreetses elupaigas. Lendorava-uurijad võivad kommenteerida, kui suurt rõõmu võib pakkuda haruldase looma väljaheite leidmine uuritavast elupaigast. Sitt katsetuubis või mikroskoobi all on aga sama väärtuslik. Lisaks soolestikuparasiitide hindamisele saab sitast mõõta näiteks ka stressihormooni taset ja seedimise efektiivsust.
Viimane ongi minu praeguseks eesmärgiks vuttidekatses. Mõõtes väljaheiteproovi rasvasisaldust saan teada, kui tõhusalt suudab lind toidust kasulikke aineid eraldada. Palju rasva sitas on halb – energia ja ilmselt ka muud kasulikud toitained lähevad looma jaoks raisku. Meie vutikatse põhiliseks manipulatsiooniks on öise valgusreostuse mõju uurimine arenevale organismile. Kui vaid õigel ajahetkel katsetuubi kogutud linnusitaproov aitab leida vastuse küsimusele, kuidas linnade öine valgusreostus mõjutab vabalt elavate lindude järglaste, aga miks mitte ka inimlaste, seedimise efektiivsust, lõhnab juba tippteaduse järele küll (mitte küll proovide kogumise või analüüsimise hetkel, kui valitsevad on muud aroomid).
Tänapäeva teaduses on just vabalt elavate loomade uurimisel väga oluline liikuda üha enam meetodite poole, mis oleksid informatiivsed, aga väheinvasiivsed. See tähendab, et uurimise käigus peaks proovima loomale võimalikult vähe viga teha ja teda võimalikult vähe häirida. Elementaarne on selline lähenemine kaitsealuste liikide uurimisel, kuid ka kõikvõimalike muude loomkatsete puhul on seadusandlus üha enam liikumas 3R põhimõtte tähtsustamise suunas.
Lahtiseletatult tähendab 3R järgmist:
- Asendamine (Replacement): võimalusel võiks kaaluda meetodeid, kus elus loomi üldse vaja pole (arvutimudelid, rakukultuurid);
- Vähendamine (Reduction): proovida saada võimalikult kvaliteetne teaduslik informatsioon võimalikult väheste katseloomade abil.
- Täiustamine (Refinement): valida võimaluse korral meetodeid, mis minimeerivad valu, kannatamist ja stressi ning parandavad katseloomade heaolu.
Võimalikult suure koguse teadusliku info hankimine väljaheiteproovidest läheb loomulikult kolmanda põhimõtte alla. Nii et jätke meelde nii praeguseks kui ka tulevikuks – sitt on teaduses hinnas!
Väärtuslik kraam on Tartu Ülikooli zooloogia osakonna immuunökoloogia laboris väärikalt hoiustatud.
Loomaökoloog uurib mikroskoobi all ainuraksete soolestikuparasiitide esinemist rohevindi väljaheiteproovis.
Aed-karmiinleevikese väljaheiteproovid peale happega töötlemist ja tsentrifuugimist. Valge kiht kapillaari vasakus otsas näitab väljaheites oleva rasva kogust. Mida rohkem rasva, seda viletsam seedimine linnul on.
Väga äge, steatokritt töötab!