Märtsi alguses avaldati ajakirjas Mammal Review artikkel, mille kohaselt ilusateks ja armsateks peetavad loomad pälvivad rohkem teadlaste tähelepanu ning on seega sageli paremas seisus nii liigi säilimise kui uurituse taseme poolest kui koledad loomad.
Uurimus keskendus Austraalia imetajatele (hea jätk kukkurkuradi teemale). Loomad jagati kolme kategooriasse: „head“ (ainupilulised ja kukkurloomad), „halvad“ (sisse toodud ja invasiivsed liigid nagu jänesed ja rebased) ning „koledad“ (kohalikud nahkhiired ja närilised). Iseenesest tundub selline jagamine pisut subjektiivne, aga see selleks. Kui sissetoodud liigid pälvisid palju tähelepanu ökoloogilistes uuringutes ning „head“ loomad olid arvukalt esindatud füsioloogilistes ja anatoomilistes uuringutes, siis „koledad“ liigid (45% Austraalia kohalikest imetajatest) olid uuritud loomad sees ebaproportsionaalselt väheesindatud.
Ühelt poolt on see trend mõistetav – särasilmne noor loodushuviline tahab ikka uurida pigem koaalat või känguru kui mõnda silmapaistmatut hiirekest või silmapaistvalt koledat nahkhiirt. Teiselt poolt näitab minu kogemus, et vähemalt füsioloogia- või anatoomiauuringuid on palju lihtsam teha „koledate“, vähem armsate liikide peal. Sellised uuringud nõuavad tihtipeale loomalt vereproovi või mõne muu koeproovi võtmist ning mõnikord ka uuritava looma ohverdamist. On tunduvalt lihtsam hukata koeproovide kogumise eesmärgil näiteks kartulimardikat kui mõnda linnukest.
Huvitaval kombel on ka katselubasid lihtsam saada „koledate“ ja külmavereliste liikide – kalade, putukate – uurimiseks. Või siis selliste soojavereliste uurimiseks, keda traditsiooniliselt kahjuriteks (hiired, rotid) on peetud. Ka eetikakomisjon eelistab kaitsta armsaid loomi. See võiks olla veel üks põhjus, miks füsioloogiauuringutes võiksid teadlased eelistada pigem „koledaid“.
Selge on aga see, et looduskaitse „lipuliikideks“ on ikka pandad, koaalad, delfiinid ja muud armsad loomad, ning ülejäänud kribukrabu, kes ökosüsteemide tõhusa toimimise jaoks ehk kohati isegi olulisemad on, jääb tihtipeale vaeselapse rolli. Teadlaste ülesandeks on selliste liikide kaitsmise vajadust avalikkusele selgemalt kommunikeerida.
Sellega seostub otsapidi ka minu arusaam, et kliimamuutuste vastu võitlemise asemel oleks aeg hakata võitlema ökosüsteemide terviklikkuse ja inimmõjude vähendamise eest loodusele. Sisu on sama, kuid samas on viimased iga inimese jaoks lihtsamini mõistetavad ja praktikas rakendatavad. Kui üks inimene ei saa muuta kliimat, siis saab ta vähendada enda tegevuse mõju looduskeskkonnale ja selle kaudu seista hea selle eest, et ka kõige pisemad ja koledamad looduse võrgustiku ahelalülid tervena püsiksid.
