Nii Hans Remmi habesääsklaste uute liikide tüüpeksemplarid, ekvatoriaalsetel džungliretkedel kogutud sorteerimata materjal kui sada aastat vanad linnutopised on peidus Tartu ülikooli loodusmuuseumi suletud keldrisaalides – selle külastamine on kui lapsepõlvest pärit unistuse täitumine. Muuseumi teadlaste igapäevane töö on kogutud materjalide määramine ja sorteerimine – siin riiulites võib oodata kirjeldamist nii mõnigi maailma jaoks uus liik.
Ametliku nimega Tartu ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed kätkeb endas enam kui miljonit eksemplari, meteoriitidest kuni elusate tarantliteni. Zooloogilistes kogudes on oletatavasti üle 640 000 eksemplari ja vaid väike osa (täpsemalt 3808 eksemplari) neist on välja pandud kaunites klaasvitriinides vähem kui aasta tagasi taasavatud loodusmuuseumis.
Villu Soon, Tartu ülikooli loodusmuuseumi teadur, täpsustab, et kõik muuseumi kogud on tegelikult avatud, ainult, et fondides olevad eksemplarid ei ole eksponeeritud. “Kõik huvilised saavad fondide sisu uurida ja see on täitsa tasuta, aga huvi peab olema põhjendatud. Eeldatavasti tulevad kogu uurima siiski tõsisema huviga spetsialistid, sest igaüht me kappe omal käel avama ei lase. Niisama imetlemine pole teaduskogu eesmärk.”
Uute liikide kirjeldamine toimub muuseumites
Üheks intrigeerivamaks teadusalaseks ülesandeks on zooloogiamuuseumite tegevus seoses uute liikide kirjeldamisega. Koos uue loomaliigi kirjeldamisega tuleb reeglite kohaselt määrata ka selle liigi esimene ehk tüüpeksemplar (holotüüp), kes saab siis uue liigi etaloniks. See eksemplar on aluseks tulevastele uuringutele, mis on seotud selle liigi või sugulasliikidega.
Nii peab teadlane iga kord, kui kahtlustab uue liigi avastamist, olema veendunud, et see ei ole samast liigist kui mõne olemasoleva liigi tüüpeksemplar. Selle kindlaks tegemiseks on sageli vaja uurida tüüpeksemplare ning võrrelda uuele liigile omaseid tunnuseid olemasolevate liikide tüüpeksemplaridega – just nendesamade konkreetsete isenditega, mis on hoiul muuseumites. Nii võib öelda, et maailma muuseumid hoiavad meie planeedi liigirikkuse ametlikke näidiseid – nii ka Tartu ülikooli loodusmuuseum. “Kindlasti on olulisel kohal ka õppetöö, kollektsiooni eksemplaride abil õpetatakse nii zooloogia osakonna üliõpilasi kui ka põhikooli ja gümnaasiumi õpilasi,” lisab Soon.
“Ma ei oskagi öelda mis on kõige haruldasem eksemplar. Unikaalseid asju on kindlasti palju, kasvõi kõik nime kandvad tüüpeksemplarid on tegelikult unikaalsed. Või siis kukkurhundi kolju, neid ei tule juurde kusagilt [kukkurhunti peetakse väljasurnuks – toim.]. Püsiekspositsioonis olev rotikuningas [sabapidi kokkupõimunud rotipundar – toim.] on haruldus. Olulised on ka liikide Eesti esmaleiud, mitmed seni ainsad Eesti leiud.”
Habesääskede puhul pole suurus oluline
Tavalistes klaasist kaanega puukarpides on imepeenikese nõela külge kinnitatuna terve hulk silmaga vaevu nähtavaid sääskesid, osadel neist erkpunased nimesildid juures. Hans Remm oli putukauurija, kes imepisikestele sääskedele keskendudes kirjeldas maailmale sadu uusi liike – ja paljud neist esimestest isenditest on siin muuseumis.
Hans Remmi habesääsklaste kogu.
Entomoloogina on Villu Soon Hans Remmi uurimistööga hästi kursis:
“Hans Remm tegeles kõikide putukatega (välja arvatud kiletiivalised) aga oma süstemaatilises uurimistöös keskendus ta habesääsklastele ja öölastele. Kui öölased olid küllalt uuritud rühm ja Remm tegeles rohkem olemasolevate liikide süstematiseerimisega, siis habesääsklaste puhul oli vaja uued liigid kirjeldada, sest neid ei olnud veel eriti uuritud. Uurimispiirkonnaks oli olude sunnil Nõukogude Liit, kus ta käis ka ise ekspeditsioonidel uut materjali kogumas aladel, kust habesääsklasi polnud varem kogutudki. Liikvel on number, et Remm kirjeldas 235 liiki habesääsklasi, aga ega ma neid üle pole lugenud.”
Olgugi et maailma mastaabis ei ole tegemist suurte kogudega, on Tartu ülikooli kogud siiski omanäolised just tänu Nõukogude Liidu aegsele aktiivsele täiendamisele ülejäänud maailmale suletud aladelt. Erinevalt Läti ja Leedu kolleegidest on Eesti loodusteaduslikud kogud täieõiguslikuks liikmeks Euroopa loodusteaduslike kogude konsortsiumis (Consortium of European Taxonomic Facilities, CETAF) ja seeläbi ollakse suurte kogude kõrval kenasti pildil.
200 aastat vana kollektsioon
1802. aastal rajatud muuseumi vanimad eksemplarid pärinevad 19. sajandi algusest. Üks kahest kollektsiooni sinilaup-amatsoonpapagoi topisest on ilmselt sama isend, kes kuulus muuseumi rajajale, looduslooprofessori Gottfried Albrecht Germannile ning on 1808. aasta inventariraamatus eluslinnuna märgitud. Vanimate eksemplaride hulka kuuluvad ka 1820ndatest kuulsa loodusteadlase Johann Friedrich von Eschscholtzi ümbermaailmareisilt kaasa toodud eksemplarid.
Aastakümneid vanad ratsurliblikad muuseumi kogudest.
Muuseumi alguseks loetakse 6. aprilli 1802, mil saabus esimene suurem kollektsioon, milleks oli Tema Keiserliku Kõrguse suurvürst Konstantin Pavlovitši kingitus: 11 kasti raamatute ja muu koguga. Oma praegustesse ruumidesse Tartus, Vanemuise 46, kolis muuseum ligemale sada aastat tagasi.
Lugu on avaldatud ka Novaatoris ning sarnasel teemal ETV Osooni saates.