See väga kunstilise geomeetriaga organism kuulub mikroskoopiliste rohevetikate hulka ning on üsna sage suvine element meie järvede toiduahelais. Palja silmaga teda küll ei näe, sest tema läbimõõduks ei ole enamasti rohkem kui 50-100 mikromeetrit. Mikroskoopilised vetikad esinevad peamiselt kolmes eluvormis – üksikute vabalt elevate rakkudena, kolooniatena, või tsönoobiumitena. Nii koloonia kui tsönoobium tähistavad üksteise küljes olevate rakkude kogumeid, ühe olulise erinevusega – et tsönoobiumis rakud omavahel ka suhtlevad, ega saa hakkama üksteiseta. Kõige omapärasem vaatepilt Pediastrumi juures on vahetult peale paljunemist. Enamus vetikaid paljuneb nii, et iga rakk pooldub kaheks uueks rakuks. Pediastrumi puhul aga hüppab igast väikesest hambakesest välja tibatilluke, kuid juba täiuslik koopia kogu tsönoobiumist.
Tsönoobium: Tsönoobium on kindla rakkude arvuga koloonia, mis on tekkinud raku simultaanse jagunemise tulemusena. (Ökoloogialeksikon)
Veidi (kuid vaid veidi) vähem atraktiivne on eile, 28. septembril, Tartus Anne kanali veeproovist üsna rohkelt leitud sinivetikas.
Hea uudis oleks nagu see, et ilmselt valitseb kanalis ikkagi lämmastikupuudus – muidu ei hakkaks sinivetikad heterotsüstidesse investeerima – need pisut paksemad mumpslid seal, kus nad õhulämmastikku seovad – aga ainult siis, kui lämmastikust vees puudus on.