Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlaste ja Senckenbergi instituudi koostöös valminud uuringust selgub, et meretuulepargi algusaastail on park soodne paik elustikule – tuugenite vahel ja peal elavad mereliigid on reeglina arvukamad kui pargiga külgnevatel aladel. See jätab mulje, et meretuulepark toimib omalaadse kaitsealana, kuid meretuugenid on suhteliselt noor nähtus ja nende pikaajaline mõju ei ole teada.
Meretuuleparke on rajatud üle kolmekümne aasta ja teame, et tuugeni veealune osa on elupaigaks organismidele. Senised tuulepargi elustiku-uuringuid on olnud kohapõhised või keskendunud kindlale organismirühmale, üldistust ei ole nende põhjal võimalik olnud teha. Kuigi teaduskirjanduses on valdav seisukoht, et meretuulepark soodustab veealust elustikku, sõltub mõju siiski asukohast ja asurkonna olukorrast enne ehitust. Lisaks kinnitunud elustikule on vaja pöörata tähelepanu ka merepõhja elupaikade muutusele – setetes toimuv võib võtta oluliselt kauem aega, kui tuugeni jalamil toimuv.
Teadalased töötasid läbi 447 kirjandusallikat, millest jäid asjakohastena sõelale 14 Põhja-, Iiri- ja Läänemere 11-s tuulepargis tehtus uuringut. Kokku analüüsiti 124 liigi andmeid, arvukaimad neist olid merepõhjas toituvad kalad, hulkharjasussid ja vähilaadsed).
Kuigi liigirühmiti statistilist olulist erinevust tuulepargi ja kontrollala vahel ei olnud, olid kogu elustiku lõikes tuulepargis liigid oluliselt arvukamad: pargis on rohkem hulkharjasusse, okasnahkseid (meritähed ja -siilid) ja põhjaeluviisiga kalu. Ka pargi vanusel oli elustikule mõju – värskelt rajatud tuuleparkides oli erinevus kontrollaladega suurem, tuulepargi vananedes erinevus alade vahel väheneb.
Tuulepark on tehisriff, kuhu kinnituvad mitmed organismid ning seal on ka piisavalt toitu, mistõttu lokaalne elurikkus kasvab. See võib toimida ka n-ö doonoralana, kust liigid ümberkaudsetele aladele levivad. Esmalt kattub tuugeni jalam selgrootutega, kes on toiduks suurematele organismidele, näiteks kaladele ja lindudele. Kinnitunud elustik loob tuulepargis uudsed tingimused, mis soodustavad senisest suuremat elurikkust. Uudne ala võib olla mitmete liikide noorjärkudele soodne kasvu- või varjupaik.
Sotsiaalmajanduslikult on tähelepanuväärseim tuulepargi soodne mõju kalastikule – oluline on teada, kas kalade biomass suureneb tuulepargis ehk kas tegu on alaga, kus kalad jõudsalt kasvavad, või koonduvad kalad ümberkaudsest merest tuuleparki, mistõttu nende püügivõimalus tööstuskalanduse piirkondades kahaneb. Mõlemad variandid on võimalikud ja ei välista teineteist. Kuna tuulepargis on kalapüük keelatud, on need kaladele turvaalad ning võib tekkida küsimus, kas selles valguses peaks tuuleparke rajama lausa merekaitsealadele. Põhjatraalimine võib olla üks oluline põhjus, miks kontrollalad on oluliselt elustikuvaesemad. Tuulepargis on reeglina igasugune püük keelatud ja see võib olla põhjaeluviisiga kalade arvukuse suurenemise põhjus. Kuna põhjatraalimine on hävitava mõjuga kogu elustikule, soodustab selle keelamine ka muud merepõhja elustikku.
Kuigi tulemused näitavad tuulepargi soodsat mõju, rõhutavad autorid, et seda ei tohiks tõlgendada eduloona, sest teadmata on pargi elektromagnetvälja ja müra mõju, mis võib negatiivselt mõjutada looma füsioloogiat, käitumist ja sigivust. Tuulepark võib soodustada ka võõrliikide saabumist ja püsimist, mis võib olla ohuks kohalikule elustikule. Tuuleparkide rajamine meremadalikele võib olla hävitav kalade kudealadele ning ulatuslike meresetete liigutamine võib mõjutada alasid parkidest kaugel. Ka erinevaid toksilisi aineid võib tuugenitest ümbritsevasse merevette lekkida. Samuti on oluline silmas pidada, et ala koloniseerimine võib käia lainetena, kogu mõju ei pruugi ilmneda pargi algusaastail. Analüüsi kaasatud uuringustest oli pikim vaid 11-aastase kestusega, mis on ökosüsteemi muutuste mõistes üsna lühike, mõju tuvastamiseks on vaja pikaajalisi sama metoodikaga uuringuid.
Randel Kreitsbergi sõnul ei ole kasvav liigirikkus iseenesest kvaliteedinäitaja. „Näiteks on vähetoitelised järved samuti liigivaesed, aga need on elupaigaks liikidele, kes mujal hakkama ei saa. Sama on looduslike meremadalikega, mis biomassi ja liikide arvu poolest võivad olla tuuleparkide alast vaesemad, kuid on olulised kudealad ja elupaigad liikidele, kellele tuulepark ei sobiks. Uuring on ratsionaalne ülevaade, mis näitab meile üht tuulparkide mõju paljudest, kuid parkide rajamise poolt- ja vastuargumente, mida kaaluda, on kindlasti palju rohkem.“
Vahendas Tartu Ülikooli linnuökoloog ja keskkonnaameti peaspetsialist Marko Mägi