Juuli keskel ilmavalgust näinud kolmest püütonihakatisest on tänaseks kahjuks elus ainult üks. Kiiresti kosuvat kolme kuu vanust madu, kes enne esimest kestumist ei toitunud, kuid on praeguseks kestunud ja hiirte näol oma esimesed kõhutäied saanud, näeb muuseumi elavnurgas.
Pärast seda, kui kõik maod olid munadest väljunud, sai selgeks, et üks neist deformeerunud selgroo tõttu tõenäoliselt elama ei jää. Teise mao saatuse otsustas põletik, mida omakorda soodustas vigastatud nahk. Milliste asjaolude tõttu noorloomale antud vigastused tekkinud olid on jäänud selgusetuks.
Peamiselt just selgroo väärarengute (kõver lülisammas või puudulik saba) tekke põhjuseks loetakse temperatuuri kõikumist inkubatsiooniperioodi vältel. Embrüonaalses arengujärgus tekkinud väärarengud on seotud temperatuurist sõltuvate molekulaarbioloogiliste protsessidega. See tähendab seda, et embrüote arenguks optimaalse temperatuuri juures toimuvad need protsessid “õigesti” ning embrüo areneb normaalselt, aga ekstreemumite juures (temperatuur on embrüo normaalseks arenguks liiga madal või kõrge), kus näiteks geeni avaldumine on ebasobiva temperatuuri tõttu üle- või alareguleeritud, on suur oht väärarengute tekkeks. Loomulikult võivad kõrvalekalded normaalsusest tekkida ka temperatuuri kõikudes ja “juhuslikult”, näiteks mitme erineva asjaolu kokkulangemise tulemusena (temperatuur, stohhastilisus, geneetika).
Temperatuuril on oluline roll ka roomaja värvi määramisel, kus jällegi ekstreemumite juures võivad avalduda metsiktüübist erinevad värvivariatsioonid. Seda asjaolu on ära kasutanud ka roomajate paljundajad, luues nõnda suurel hulgal erineva värvivariatsiooniga loomi, kes metsiktüüpi isenditega ainult anatoomiliselt sarnased on. Tänapäeval pole enam haruldased ka inimese disainitud soomusteta maod, kes on kollektsionääride hulgas üpriski hinnatud.
Varasema püütoniuudise leiad SIIT