Miks teadlased ikka veel protestivad?

Home / Blogi / Miks teadlased ikka veel protestivad?
Tuul Sepp

18. veebruar 2019

Läinud nädalal andsin Aktuaalsele Kaamerale lühikese intervjuu teaduse rahastamise teemal. Mulle anti ülesandeks vastata küsimusele „Miks teadlased ikka veel protestivad?“ nii lihtsalt ja selgelt, kui võimalik.

Ettevalmistus oli loomulikult põhjalikum, kui eetrisse jõudis. Kogusin lugusid ja kogemusi Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmetelt, arutlesin kolleegidega, lihvisin ja silusin mõtteid ja ideid. Kasutan siinkohal võimalust Zooloogiablogi vahendusel avaldada ka pikemad ja põhjalikumad vastused ajakirjaniku Heleri Alli küsimustele.

  • Üleeile seisti Stenbocki maja ees plakatitega, mis küsisid miks riik ei usalda ega väärtusta oma teadlasi. Ons see seis täna tõesti teadlase jaoks nii keeruline?

Nii see tõepoolest hetkel tundub. Isegi praeguse lisanduva teadusrahastuse valgus on selgelt näha, et riik tahab teadust ülalt-alla mehhanismidega kontrollida, usaldamata, et teadlased ise võiksid osata või tahta oma teadustööga ühiskonna paremaks muutumisse panustada.

Teadlase väljaõpe kestab minimaalselt 9 aastat, koos järeldoktorantuuriga 11 aastat. See on võrreldav arstide väljaõppega, ometi ei kirjuta riik arstidele ette, milliseid operatsioone või raviplaane nad rakendada võivad. Arvatakse, et kui teadlastele anda vabad käed, siis tegelevad nad vaid mõttetustega. Seega tahetakse panna teadlased täitma vaid „tellimustöid“, mille keegi ametnik kuskil kabinetis ette kirjutab. Kas aga need tellijad ise on kindlad, et nad on teadlastest targemad, laiema silmaringiga? Kas nad teavad teadlastest paremini, milliseid probleeme meil tulevikus lahendada vaja on?

Senised kogemused maailmast ja ajaloost näitavad, et suured läbimurded juhtuvad teaduses siis, kui teadlastele jäetakse võimalikult palju vabadust.

On selge, et endiselt peavad teadlased oma uurimistöö ideid selgitama ja põhjendama, nii projekti väljatöötamise, läbiviimise kui aruandluse faasis, ja seda just avalikkusele. Ilmselt üks põhjus, miks see usaldamatus on sellisel tasemel nagu ta praegu on, tuleneb ka vähesest kommunikatsioonist teadlaste ja avalikkuse vahel.

Ekslik on arusaam, et alusteadustega tegelevad teadlased on ettevõtluskauged ja rakendusteaduste vaenulikud. Enamikul tegevteadlastest on kas enda ettevõte või tihe koostöö ettevõtlussektoriga. Hea teadlane teab, et parimad ideed ja rakendused sünnivad alus- ja rakendusteadusteste koostöös, neisse tasakaalustatult aega ja raha investeerides.

Väärtustamise koha pealt on lihtne näide: teadlaste ja teadustöötajate palgad jäävad sageli alla kooli- ja lasteaiaõpetajate palkadele. Teadlased on reeglina õpetajate õpetajad, ja mitte ainult, teadlased koolitavad välja olulist osa tuleviku eksperte, riigijuhte, ettevõtjaid, spetsialiste. Ei ole harukordne, et teadlane läheb ülikooli asemel kooli tööle, sest seal on parem töötasu ja kindlam tulevik. Mis saab aga meie tulevikust, kui õpetajatel ei ole enam häid õpetajaid?

  • On teil endal mõni konkreetne näide või projekt, mis on jäänud lihtsalt alarahastuse pärast tegemata?

Meie laborid on täis masinaid, mis on ostetud eurorahade toel, kuid need seisavad suurem osa aega niisama ja amortiseeruvad. Teistes riikides käies näeme, et sellisel tasemel masinate taga on järjekorrad. See on tegelikult tohutu raha ja teadustöö potentsiaali raiskamine, rääkimata väljaõpetatud inimpotentsiaali raiskamisest.

Kuna Eestis on praegu grandiprojektidele rahastuse saamise tõenäosus umbes 10%, siis võib julgelt öelda, et 90% headest ideedest jääb teostamata.

Mina saan oma teadustööplaanid praegu elluviidud tänu Euroopa grandile. Mul Euroopast grant linnastumise uurimiseks ja Eesti grant vananemise uurimiseks. Viimases aga on ainult minimaalne palgaraha. Eesti grant katabki ainult teadlaste miinimumpalga, teadustöö tegemise raha pole seal praktiliselt üldse.

Praeguse seisuga on võimalik võtta doktorant, kuna doktorantide stipendiumid on juba päris korralikud. Samas ei ole juhendajatel enamasti stabiilset teadusrahastust, mille abil doktorant saaks teadustööd teha.

  • Kuuldavasti on mõned inimesed isegi oma teaduskarjääri lõpetanud ja just selletõttu, et rahastus on nii ebastabiilne. On ka teil selliseid tuttavaid? 

Selliseid inimesi on väga palju. Lahkutakse õpetajaks, ettevõtlusesse, õpitakse ümber näiteks IT spetsialistiks, suundutakse välisriiki. Iseenesest on see loomulik, et teaduskraadiga inimesed on ühiskonnas laialt rakendatud. Liikumine peaks aga olema mõlemapidine ja juurdekasv peaks olema tagatud. Praeguse seisuga toimub ainult teadusest talentide väljavool, tagasitulekut on väga harva. Pikemas perspektiivis tähendab see, et Eesti teadus ja kõrgharidussüsteem ei ole enam jätkusuutlik. On vaid aja küsimus, mil meil ei ole enam kedagi, kes teaduskraadiga inimesi välja koolitaks.

Minu tuttavad on välja toonud viimastel aastatel kadunud töörühmi ja uurimissuundi: tehnoloogiavaldkonnas, täheteaduses, sporditeadustes, filmiteadustes, arheoloogias… Ükski valdkond ei ole praeguseks puutumata jäänud.

  • Kuidas täna teadlase elu käib? Kas elategi pidevas mures sellepärast, mis saab siis, kui projekt lõpeb?

Teadlase elu tänapäeva Eestis iseloomustab pidev ebakindlus, üha kasvav frustratsioon. Tegelikult on see kestnud juba aastaid, väljaastumistega on jäädud väga hiljaks. Teadlased on väga pika sütikuga inimgrupp. Loodame, et veel siiski on, mida päästa.

Erinevalt muudest riikidest tenuurisüsteem, mis tagab teadlase loogilise karjääriredeli ja töökohakindluse, Eestis ei tööta, ning 90 protsendi teadlaste sissetulek on projektipõhine.

Minu tuttavate hulgast on järgmisi näiteid toimetulemismehhanismidest. Need on kõik pealtnäha väga edukate noorema põlvkonna teadlaste seast. Enda ja tudengite teadustööd rahastatakse ettevõtluse- ja ettevõtluskoostöö tuludest. Teadust ja tudengite juhendamist tehakse hobikorras, selle eest tasu saamat. Töötatakse mitmel töökohal korraga. Grantide vahele jäävaid rahastusauke sissetulekus täidetakse vanemahüvitisega. Püütakse järeldoktorantuurist naastes entusiastlikult üles ehitada töörühma, teades, et stabiilset rahastust jagub vaid 3-5 aastaks. Seejärel tuleb osa töörühma koondada, järgmise grandi komisjon aga granti ei anna, sest töörühm on liiga väike. Doktorante ei saa enne teadusrahastuse olemasolu võtta, aga ilma doktorantideta projektile rahastust ei saa. Kui rahastus antakse, siis on see sageli kärbitud mahus, mis võimaldab miinimumpalkasid vaid osale töörühmast, teadustöö rahasid peaaegu üldse mitte. Grant aga annab kindluse mõneks aastaks, kuid grandi lõppedes kukub sissetulek kuni 30 protsenti, kui töökoht üldse alles jääb.

  • Mis on teie silmis tänase teadusrahastuse süsteemi kõige suuremad kitsaskohad?
    Kuidas suhtute otsusesse, mille TAN üleeile tegi – 40/40/20 jagamine?

Suurimateks probleemideks lisaks teadlaste vähese väärtustamise ja usaldamise kõrval on pika plaani ja suure pildi puudumine, pidev kombineerimine ja järjepidevuse puudumine, pidev reformimine, kindlusetus. Vaieldakse peamiselt selle üle, kuidas jagada raha, mida ei ole. Põhiprobleem on aga siiski see, et raha on liiga vähe.

40/40/20 plaan on edasiminek võrreldes algse plaaniga, kus teadusgrantideks plaaniti vaid 10% lisarahastusest. Praegune plaan on kindlasti parem, kuid endiselt on tuleviku teadusrahastuse planeerimises puudu ametnike ja teadlaste koostööst, suurest pildist, pikemate eesmärkide seadmisest ja jätkusuutlikkuse tagamisest.

Meie pikem eesmärk võiks olla rahastada vähemalt 30% grandiprojektidest (mis juba praegu on väga heal tasemel), tagada teadlastele kogemustele ja väljaõppele vastav palk ja töökohakindlus ning vahendid doktorantide teadustöö rahastamiseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga