Sel suvel võtsime puhkuse ajal perega ette viienädalase automatka USA lääneosas, läbides kaheksa osariiki ja külastades 12 rahvusparki. Ameerika lääneosa on praegugi veel suures osas üsna hõredalt asustatud ning metsikule loodusele on lahkelt ruumi jäetud. Siin postituses tutvustan lühidalt loomi, keda oma reisil kohtasin. Pildistamine ei olnud reisil sugugi prioriteet, ja nii ongi pildile jäänud loomade arv küllalt väike. Siiski loodan anda väikese ülevaate Metsiku Lääne levinumatest loomadest. Kui ma mõne liigi valesti olen määranud, siis on täpsustavad kommentaarid väga teretulnud.
Piltide autorid oleme mina ja Siim Sepp.
Sisalik Utah (pool)kõrbes. Liigi määramine on amatöörile keeruline. Pakun, et see võib olla Sceloporus magister, inglise keeli desert spiny lizard. Määramise muudab raskemaks asjaolu, et need sisalikud on võimelised sõltuvalt õhutemperatuurist värvi muutma, et oma kehatemperatuuri reguleerida. Kuuma ilmaga on nad heledamad, külmaga tumedamad. Lisaks on need sisalikud tuntud oma huvitava territoriaalse käitumise poolest. Nimelt teevad nad oma territooriumi tähistamiseks kätekõverdusi – ajavad end jalgadele püsti ja siis kükitavad jälle maha. See tundub olema tüüpiline kulukas signaal konkurentidele – mida paremas vormis loom on, seda rohkem kätekõverdusi ta suudab teha ja seda vähem on mõtet temaga tüli norida.
Indiaanlaste kaljumärgistega „Ajalehekalju“ näitab, et ka põliselanike elus oli zooloogia tähtsal kohal. See kaljusein kannab märgiseid aastasadade ja võib olla isegi tuhandete aastate tagant. Näha on karusid ja mäkru tähistavaid käpajälgi, aga ka nahkhiiri, hirvi ja põtru. Mõned pildid tunduvad tähistavat pühvlikujulisi jumalusi. Näeme ka pilti indiaanlasest hobuse seljas, mis viitab viimastele aastasadadele. Kuigi meie ettekujutuses on indiaanlane alati hobusega kokku käinud, ei olnud Ameerikas hobuseid enne 1500. aastaid, kui hispaanlased esimesed hobused siia tõid. Enne seda kasutasid indiaanlased väidedavalt pakkide kandmiseks koeri ning jahipidamisel oli põhinipiks ulukikarja üle kaljuserva ajamine.
Ameerika on veiste maa. Sealiha söövad ameeriklased väga vähe (peamiselt peekonina), veiseliha on nii kotlettides, viinerites, vorstiviiludes kui hakklihas. Palju lihaveiseid kasvad kitsastes lautades maisijahust tehistoidul. Looduslikel heinamaadel kasvava veise liha on rikkamale rahvale taskukohane toit. Selle veisekarjaga kohtusime Idaho mägedes varahommikul, kui mägedest lumesaju eest allapoole pagesime. Sõitsime ettevaatlikult oma suverehvidega lumelopas, kuni meie tee peal seisis ees lehmakari. Lehmad koos vasikatega põrnitsesid meid etteheitvalt ega kavatsenudki teed anda. Lõpuks tuututasime neile signaali. Siis hakkasid nad oma paksude kehade rappudes jooksma, aga mitte tee kõrvale heinamaale, nagu üks mõistlik mäletseja, vaid otse mööda teed. Sõitsime neile aeglaselt järele. Lehma võhm pole aga kuigi suur, nii et varsti jäid nad jälle seisma ja etteheitvalt põrnitsema. Siis hakkasime pidevalt signaalitades karjast läbi trügima. See oli nii naljakas, et hoolimata külmetamisest ja magamatusest oli meil hirmus lõbus.
Emane valgesaba-pampahirv. Need hirved olid meie Yellowstone’i rahvuspargi ääres oleval metsasisesel laagriplatsil igahommikused külalised. Hirved pidasid seda metsa oma territooriumiks ning ei lasknud telkijatest ennast eriti häirida. Pampahirved on ameerika kohalik liik, kuid nad on sisse toodud ka mõnesse Euroopa riiki, näiteks ka Soome. Sinna toodi kunagi kohalikele ameeriklastele kingiks neli pampahirve ja nüüd on neid seal 30 000, ning nad on Skandinaavias ohuks ja konkurendiks kohalikele liikidele. Kuna selle liigi looduslike kiskjate (huntide ja karude) arvukus on Põhja-Ameerikas oluliselt langenud, on valgesaba-pampahirvi ka siin väga palju ning inimene peab ise tegelema tema arvukuse reguleerimisega.
Seda lindu nimetavad ameeriklased punarinnaks (American robin), eestikeeles on ta nimi punarind-rästas. Euroopa punarinnale sarnaneb ta vaid punase rinnaesise poolest, kuid sellest piisas, et euroopast pärit sisserändajad sellele ameerika rästale sama nime paneks. Neid linde on näha palju – nad hüplevad ringi metsas, rohuplatsidel, teede peal, ning inimest nad ei pelga. Tegelikult ongi ta üks USA levinumaid linnuliike. Punarind-rästas arvatakse olema Lääne-Niiluse viiruse reservuaariks USA-s. Kuna erinevalt varestest ja pasknääridest tauvad punarind-rästad viirusnakkust päris hästi ja ei sure selle kätte kiiresti ära, siis saab viirus sääskede vahendusel neilt lindudelt ka inimesele levida. Siiski on punarind-rästas USA-s armastatud lind, kes oli tähtis juba ameerika põliselanikele ning kes on inspiratsiooniks arvukatele legendidele ja lauludele.
Vöötoravad (suguk. Sciuridae, tõenäoliselt on liigiks Uinta chipmunk, Neotamias umbrinus) olid matkaradadel väga levinud. See pilt on tehtud Yellowstone’i rahvuspargi matkarajal. Kohalike (ja vähemalt paar päeva pargis matkanud turistide) jaoks ei ole vöötorav enam mingi vaatamisväärsus, sest neid on lihtsalt nii palju. Esimese päeva turistid aga peavad vöötoravat nähes keset teed auto kinni ja jooksevad oma kaameraga teda pildistama, tekitades tüütuid ummikuid ja liiklusohtlikke olukordi.
Metsloomad olid üheks Yellowstone’i põhiatraktsiooniks, sest neid leidub seal tõsiselt palju. Piisoneid on iga nurga taga, nii üksikult (näiteks ennast kuumaveeallika lähedal soojendamas) kui hiiglaslikes karjades, koos vasikatega rohtu söömas. Vahel lähevad nad omas tempos üle tee, ja siis tekivad hiiglaslikud ummikud. Hirvi on ka palju, ja mitmest eri liigist, samuti põtru.
Piisonikarjad olid ameerikas väga levinud, kuid 19. sajandiks olid piisonid üleküttimise tõttu peaaegu välja suremas. Praeguseks on piisonite arvukus just rahvusparkides taastumas. Yellowstone’is kõigub piisonite arvukus kolme ja kuue tuhande vahel ning see on ainus paik, kus piisonid on järjepidevalt elanud eelajaloolisest ajast alates. Yellowstone’i piisonid on erilised ka selle poolest, et see on ainuke looduslik kari, kuhu koduveise geene pole hübridiseerumise kaudu sisse tulnud.
Yellowstone kuulub piisonitele. Kui piison tahab minna üle tee, siis ta ka läheb. Ja kui piison tahab tee peal kümme minutit seista ja elu üle järele mõelda, siis võib ta ka seda teha, ja inimesed ootavad kannatlikult ja lugupidavalt. Keegi ei signaalita ega ürita mööda trügida.
Karusid on pargis kahte liiki, pruunkarude hulka kuuluvad grislid ja väiksemad mustkarud. Juhised metsas karuga kohtudes käitumise kohta olid liigipõhised: mustkaru tuleb proovida lärmi ja okste viskamisega minema hirmutada ja rünnaku korral on mõistlik vastu võidelda, grislit kohates tuleb aga võimalikult vaikselt ja aeglaselt taganeda ning rünnaku korral kõhuli maha heita ja loota, et karul saab su tagaotsa hammustamise järel kõht täis. Ühes kohas nägime autoaknast ka karu koos pojaga metsaservas müttamas, vana karu väärikalt astumas, väike rõõmsalt tema ümber ringi kepslemas. Karu küünejälgi oli puudel igal pool. Matkates kandsime alati kaasas karupritsi, millega saab ründaval karul silmad paiste lasta, ning püüdsime rääkida ja laulda valju häälega, et karud meie lähenemisest kaugelt hoiatatud oleksid ning teaksid eemale hoida. Matkarajal karu kohata me ei tahtnud.
USA üks tavalisemaid liblikaid, Papilio glaucus, eastern tiger swallowtail. Kohtasime seda kampa ühe kauni mägijärve kaldal Liustike rahvuspargis (Glacier NP). Kui liblikad niimoodi hunnikusse kogunevad, siis on neil tõenäoliselt käsil mineraalide limpsimine mõne kala- või vihmaussiraipe pealt. Imeline loodus.
Lumelammas ehk pakssarv (Ovis canadensis) on Põhja-Ameerika kohalik metsik lambaliik. Meie kohtasime seda utte koos tallega Liustike rahvuspargis. Lumelambad olid kunagi Ameerikas väga levinud, kuid praeguseks on koduloomade haigused ning üleküttimine nende arvukust kõvasti kärpinud – hinnanguliselt jõuti paari miljonilselt asurkonnalt vaid paari tuhande isendini 1900. alguseks. Praegu teevad nad kaitse all olles tubli tagasitulekut. Nad olid tähtsal kohal ka indiaanlaste legendides, ning hea ettekujutuse korral võib lumelamba kujutisi näha ka Ajalehekaljul.
Kaljudel laisklevad merilõvid on USA läänerannikul tavaline vaatepilt. Merilõvisid leidub pea kõikjal ookeanides, huvitavaks erandiks on Atlandi ookeani põhjaosa. Tõenäoliselt on sellel Oregoni rannikul tehtud pildil California merilõvi, kuigi nii kaugelt on liigi määramine raske. California merilõvisid peetakse arukateks loomadeks ning neid on küllalt lihtne välja õpetada esinema loomaaedades ja tsirkustes. Ka Ameerika merevägi on merilõvisid oma missioonide tarbeks treeninud – nad kaitsevad sadamaid ja laevu, leiavad üles miine ning oskavad neid ohutuks muuta, ning toovad tagasi kaduma läinud varustust. Aruka loomana mõistab merilõvi, et igasugune ringirabelemine on vähetulus tegevus, ja nii veedavad nad pikki päevi kivide peal liikumatult päevitades.
