Meenutusi suvistelt välitöödelt: number üks liblikas aastal 2016!

Home / Blogi / Meenutusi suvistelt välitöödelt: number üks liblikas aastal 2016!
Randel Kreitsberg

20. veebruar 2017

Minu erialaks on kalateadus, tõepoolest. Kuid liblikad on lihtsalt niivõrd huvitavad (ja ilusad ka). Õnneks toimub Eestis piisavalt tihedalt liblikateaduse projekte, nii et liblikateadlased ise ei jõua kõike ära teha – nõnda osalen ma hea meelega abilisena suvistel välitöödel.

Praegusel talvisel-sügisesel-kevadisel päikesevaesel ajal on just paras suviseid päikeseküllaseid fotosid sirvida ja eesootavaks välitööde hooajaks plaane teha. Nii 2016. kui ka 2017. aasta suvedel toimub meil suur üle-eestiline liblikate kaardistamine. See tähendab seda, et esimest korda saame me Eesti kohta täpsemalt teada, kes ja kus meil elavad. Kui mastaapseid linnuloendusi ja ulukite jäljeloenduseid toimub regulaarselt, siis liblikatel (täpsemalt päevaliblikatel, nendel suurtel ja värvilistel) nii hästi ei lähe.

2015. aastal kirjutas mu kursaõde, Anu Tiitsaar, üle-eestilise liblikate kaardistamise projekti ja esmajoones uskumatu mastaapsusega projekt saigi Keskkonnainvesteeringute Keskuse abiga toetuse. Nii juhtuski, et sellel ja järgmisel suvel osalevad enam kui 40 zooloogi ja päevaliblikate eksperti suures liblikate loendamises. Kokku külastatakse kahe aasta jooksul 1200 proovipunkti ja määratakse sadu tuhandeid liblikaid (justnimelt määratakse, sest suur osa liike on määratavad ka ilma hukkamata või lausa lennult). Töö tulemusena paraneb uurijate teadmine Eesti päevaliblikate kohta märkimisväärselt. Ainuüksi 2016. aasta suvel külastati enam kui 900 proovipunkti ning praeguseks on leitud hulgaliselt uusi haruldaste ning kaitsealuste liikide leide.

Minu enda hallata oli 16 ette määratud uurimisala erinevates biotoopides: rabaservadest klassikaliste õitsvate niitude ja raiesmikeni. Alasid oli erinevates piirkondades: Elva külje all, Kolga-Jaanis, Surjus ja Ares Pärnumaal. Välitööde üheks kõige meeldivamaks pooleks ongi see, et välitöö kohustust endale võttes oled sa “sunnitud” regulaarselt looduses viibima – ja mitte ainult toredates, lihtsalt ligipääsetavates kohtades, vaid ka tõelistes võpsikutes parmude järada, ja seda iga ilmaga. Nii näeb asju mida muidu ei näe.

Selle suve kõige tähtsam liblikas!

Violett-siilaktiib – tiibade alakülg.
…ja veidi kulunud, kuid täiesti määratav tiibade ülakülg.

Saage tuttavaks, tema on violett-siilaktiib (Favonius quercus) ja terve Eesti liblikauurijate enam kui saja tuhande isendi seal nähti teda täpselt ÜHEL korral. Õnn oli suur, sest selleks nägijaks olin mina ning potentsiaalselt haruldase ja raskesti määratava liigi esindajana oli ta mul külmkapis ka mitu kuud pärast püüdmist kenasti olemas.

Mäletan selgesti, et oli pilvine, soe aga vaikne päev suve teises pooles, kui Elva lähistel vana kruusakarjääri servast lepaoksalt selle liblika püüdsin. Kõiki siniliblikalasi on keeruline määrata, paljusid neist saab eristada vaid luubi või isegi mikroskoobi abil, kuid violett-siilaktiib torkas oma hiilge ja suurusega kohe silma.

Selle suve tähtsuselt teine liblikas!

…on valgetähn-pajuliblikas.

Koerliblikaga väga sarnane kuid veidi suurem valgetähn-pajuliblikas on meil harva sisserändav külaline.

Püütud samuti Elva ligidalt karjääri külje alt. Tõsi, pajuliblikat püüdsid ka teised liblikakaardistajad üle Eesti, kuid tegu on ikkagi seni vähelevinud või teadmata levikuga liigiga, kelle üle on mul väga hea meel. Peab seda karjääriserva vist veel külastama 🙂

Karud ja teised elukad

Suve teravaimate elamuste hulka kuulusid veel kohtumised rästiku, värske karu tegevusjälgedega (“hunnik” ja tuuseldatud kännud – kuid minul veel vedas, sest kohtuti ka mesikäpa endaga), lugematute kotkaste, rebaste, metskitsede ja teiste tavalisemate elukatega. Liblikate liigirikkuse poolest olid kõige kirjumad just klassikalised nö häiritud maastikud: niidetud kuid ülekasvanud kõrgepingeliinide alused, võsastuvad raiesmikud ja juba eestpoolt tuttavad karjääriservad. Allpool mõned hetked aastast 2016. 2017 suvi on kohe ukse eest…

Nõgeseliblikas ja punnpea äiatari õiel, Alam-Pedja niidul.
Põualiblikas toitub ohakamahlast, Surju vana raudteetammi servas.
Sinilibliklane on sattunud ümaralehise huulheina saagiks, Alam-Pedja rabas.
Lihtsalt murakas. Maitsev oli 🙂
Karu seesamune… ilmselt eelmisel päeval ponnistatud.
Karu tuuseldatud kändusid oli palliplatsi suurusel alal kümmekond.
Sarikaliste pidu jaanipäevasel aasal.
Rohekireslane pole päris päevaliblikas, aga kena sellegipoolest.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga