Autor ei ole just tagasihoidlik, ei hoia enesekiiusega kokku. Tavaliselt tekitaks see minus võõristust, kuid kui mehel on sipelgate uurimisel (ja käitumisökoloogias) suured teened, siis võiks isegi öelda, et patt oleks tagasihoidlik olla ja keegi ei saa seda talle pahaks panna. Wilsonil on mõnus stiil, mis ei upu teadusdetailidesse, piirdub just sellega, millest tavalugeja võiks aru saada: ei ole vaja mõista putukate anatoomiat ja morfoloogiat, piisab sellest, kui tead, et putukate keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks, on ka jalad, tundlad, silmad. Kõik ülejäänu on juba detailid, mis jäägu mürmekoloogidele. Lugeja tahab lugusid ja seda ta Wilsonilt ka saab.
Sotsiaalsus on läbiv teema, sest sipelgad on vägagi sotsiaalsed. Vaenlastega vägagi asotsiaalsed – hambad kõrri, sutsakas makku (kui nii tohib sipelgate puhul end väljendada) ja asi korras. Inimese ja sipelga sotsiaalsuse võrdlemine on asjakohane ja samas ei ole ka. Tuleb meeles pidada, et sotsiaalsus (täpsemalt vist öeldes ühiselulisus) on tekkinud evolutsioonis kümneid kordi enne inimest. Seega ei ole võib-olla mõistlik rääkida inimesest kui ülimast sotsiaalsest loomast – sipelgad ja kõik need teised sotsiaalsed loomad võiks väita, et inimese sotsiaalsus on infantiilne, sest sipelgail on see arenenud juba 150 miljonit aastat, inimese miljon aastat on selle kõrval poisike, paremal juhul võib sellega suurustada aia nurgas naabriga praalides, kuid mitte keset küla või linna. Siiski peavad paljud inimest evolutsiooni tipuks, nagu peavad end tipuks ilmselt ka 30 000 sipelgaliiki (ja ka amööbid ja pärmid, mine tea, äkki peitubki lihtsuses edu ja neil on õigus). Inimene oma keerukusega on aga evolutsiooniline tupiktee? Aga mitte sellest ei räägi see raamat, see keskendub siiski sipelgatele.
Raamat raamatuks, soovitan lugeda. Minu kui linnuökoloogi kokkupuude sipelgatega on olnud pigem juhulik, kui olen punaste sipelgate (murelased?) pesa lähedusse istunud või lausa pesale, sest maa all olevast pesast ei ole lihtne sotti saada. Aga need on olnud hetked, mil võtan sipelgate olemasolu teadmiseks, ei rohkemat. Teadlik kokkupuude sipelgatega tuli ülikoolis, kui Puhtus praktikumis, õppisime tundma erinevaid meetodeid loomade uurimiseks. Minu ja kursavenna ülesandeks oli hinnata niidumurelaste pesade tihedust, kasutades T-ruut meetodit. Vedasime jooni väikesele niidulapile, otsisime ja mõõtsime leitud pesade vahemaid. Pärast seda ei ole mul olnud T-ruut meetodiga pistmist, kuid vähemalt mäletan seda siiani.
Teine tõsisem kokkupuude sipelgatega tuli hiljem, kui olin juba doktorikraadiga teadlane ja teadsin üht-teist metsalindudest. Uurisime Kilingi-Nõmme metsades rasvatihase ja must-kärbsenäpi toitumist. Filmisime pesakastides toimuvat, et teada saada pessa toodud putukad. Rasvatihane ei hooli sipelgatest, ta sööb rammusamat kraami, kuid must-kärbsenäpp, kes pesitseb kuklase pesa läheduses, võib poegadele sipelgaid tuua. Vaatasin stoppkaadreid pessa sisenevast linnust, kelle nokas oli pundar sipelgaid ja püüdsin mõõta nende pikkust, liigi määramisest ei olnud mõtet unistadagi, sest salvestiste kvaliteet ei olnud piisavalt hea. Mõõtmist raskendas sipelgate sale keha, mis linnu nokas kooldub ja kaardub, keeruline on aru saada, kus on saba, kus on sarved. Arusaamist ei teinud ka kergemaks must-kärbsenäpi komme haarata nokka nii palju kui mahub – nokas võis olla pundar saaki, kust paistis mõne sipelga pea, mõne tagumik, kui palju neid oli, sellest oli keeruline aru saada. Rasvatihase söömiskombed on teadlassõbralikumad, sest nemad lähtuvad põhimõttest üks objekt korraga, harva kaks, kolm on selge liialdus ja seda teevad ainult väga kiuslikud tihased, kes ilmselt teavad, et nende tegemisi jälgitakse ja üritavad linnuökoloogi elu nimme keeruliseks teha – las ta siis istub ekraani ees ja püüab aru saada, mida ma poegadele söödan, raisk selline!).
Väikesed mustad sipelgad hõivavad meelsasti linnu pesakasti, eriti kui kast on veidi väsinud – pehkinud, logu – ja seal on vana pesamaterjal, kust võib leida kirpude ja teiste lülijalgsete vastseid. Sipelgate pidusöök on pesa hüljatud poegadega – sipelgate söömingust jäävad pessa miniatuursed linnuskeletid. Loodus on karm. Meie sipelgad linnupoegi ei murra, sest vanalinnud hoolitsevad selle eest, et sipelgad end pesaõõnsuses liiga koduselt ei tunneks.
Loomulikult olen näinud, kuidas rähnid käivad sipelgapesades tuuseldamas ja söömas ning selgitanud ajakirjanikele, miks käivad linnud sipelgapesades sipelgavanne võtmas. Lisaks olen elus nii mõnelgi korral tundnud, kuidas sipelgad mööda selga jooksevad, seda nii otseselt kui ka kaudselt. Metsas puhkepausil olen sageli kehakinnitust sipelgatega jaganud.
Sipelgad on olulised putukad ökosüsteemid. Kahjuks on mürmekoloogia praegune seis Eestis täbar, sest minu teada ei ole meil pärast Ants-Johannes Martini lahkumist ühtegi mürmekoloogi. See võib olla kullaauk, sest sipelgad on olulised.