Loomahuvilistel tasub pilk pöörata raamatu „Ootamatu tõde loomadest“ poole, autoriks Lucy Cooke. Autor on zooloogi haridusega, kuid on loomade ja looduse vahendamisel tegutsenud erinevates meediumites, reisinud-näinud palju ja jagab seda ka lugejaga. Hea jutuvestmise oskus ja autori isiklik kogemus lisavad tekstile tublisti värvi.
Raamat on mõnus teadusajalooline ülevaade inimkonna vääruskumustest ja -teadmistest (või pigem arvamistest?) zooloogia vallas. Huvitav on lugeda, mida sajandite eest teaduspioneerid, oma aja tuntud zooloogid, liikidest teadsid: kuidas loomad tekivad või muunduvad ühest liigist teiseks, kes on kelle käsilane jne.
Peatükid on nimetatud ühe liigi järgi, kuid igas loos on põikeid teiste loomade manu, kel on peategelasega sarnaseid omadusi, puudusi või harjumusi. On ka kohti, kus tahaks silma kinni pigistada, ei tahaks edasi lugeda, sest arvestades autori stiili, mis nii mõnigi kord on maitsekalt vulgaarne, aimab aju ette, mis tulemas on. Ja ei pea pettuma – see tuleb! Jääb ainult imestada inimese rumalust loomade käitumise mõtestamisel ja mõistmisel.
Millega võrrelda kunagiste esimeste kuulsate zooloogide „avastusi“ ja kirjeldusi. Ei oskagi öelda, kuid olen kindel, et umbes sarnasel moel võivad sajakonna aasta pärast vaadata tänastele noorematele teadusharudele, näiteks molekulaarbioloogiale (ei midagi isiklikku, mu tutvuskonnas on palju „molekulisaagijaid“, kellest pean lugu), tulevased teadlased. Aga loodetavasti siiski mitte, sest tänane teadus on siiski veidi teisel tasemel, kui 16.–17. sajandil.
Väike erialane märkus, mis puudutab toonekure peatükki. Peatüki avalehel on kirjas liigi ladinakeelne nimi Ciconia ciconia ehk valge-toonekurg, mitte lihtsalt toonekurg. Ka tekstis mainitakse pigem toonekurge, kuigi jutt on valge-toonekurest. Tavalugejale ei ole liiginime tõlkenihe probleem, lugeda kannatab kenasti, kuid ornitoloogiliste teadmistega lugeja kortsutab kulmu, sest toonekurgi on maailmas mitmeid liike ja võib tekkida segadus. Eriti suurt segadust tekitab aga valge-toonekure tituleerimine lihtsalt kureks, mis on juba üsna suur zooloogiline patt (mis oma veidral kombel läheb üsna kenasti kokku raamatu sisuga, ja võiks liigituda üheks näiteks, kuidas võivad levida väärarusaamad loomade sugulusest, põlvnemisest, õnneks mitte headusest ja kurjusest). Kured on sootuks teine seltskond linde kui toonekured. Välimuselt on nad sarnased – pikk kael, pikad jalad, pikad tiivad –, kuid istuvad evolutsioonipuu erinevail okstel. Eestis kohtab kurgedest näiteks sookurge, toonekurgedest aga valge- ja must-toonekurge. Selle segaduse vältimiseks oleks pidanud ilmselt sekkuma toimetaja täpsustava joonealuse märkusega: lühiduse huvides on toonekured alandatud (või ülendatud?) kurgedeks.
Silmaring laieneb jõudsalt, võin garanteerida. Uusi teadmisi zooloogia ajaloost on kaante vahel küllaga. Mõne tõigaga olin kursis (seda eeldab ka mu eriala, milleks on zooloogia), kuid oli palju uut. Ei häbene teadmiste puudust tunnistada, sest ma ei puutu igapäevaselt kokku laisikute ja mitmete teiste raamatus jutuks olnud loomadega, märksa turvalisemalt tundsin end kondorite, pingviinide ja toonekurgede peatükke lugedes, kuid ka need linnud täiendasid mu teadmisi mehiselt. Hm, kas sellist väljendit tohib tänapäeval teadmiste puhul kasutada? Kas ei sea ma nõnda halba valgusse naissugu? Kas on võimalik teadmiste sugu eristada? Vahet pole, kuid see viib mõtted seigani pandade loos, kus ohusolevat liiki prooviti paljundada, kuid soomääramine oli nagu oli: nii pandi ekslikult isased pandad ühte puuri lootuses väikesi pandasi saada. Mis edasi sai, seda tuleb lugeda raamatust.
Minu soovitus – lugege ja nautige.
Marko Mägi, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog.