Loomkond: varjatud valgustus loomadest ehk põrsas kotis

Ingrid Newkirk, Gene Stone, Looduse lood, Tänapäev 2020

Raamatu ostsin odavmüügist, sest ühel hetkel pead mõtlema eelarvele. Ostsin põrsa kotis. Hiljem selgus, et põrsas oli kotis, kuid veidi tavatu põrsas. Looduse lugude sarja raamatuid olen lugenud kümmekond, enamik neist on mõnus vaheldus, sekka on sattunud mõni väga kesine raamat, mõni lausa kohutav (nt Geniaalsed linnud). Loomade käitumine ja zooloogia üldisemalt pakub mulle jätkuvalt huvi, sestap proovin aastas vähemalt mõne loomaraamatuga sõbraks saada.

Algus oli üsna ehmatav – silma jäid mõned tõlkeapsud (sellest hiljem). Raamatu esimene pool on iseenesest igati tore, räägib loomade käitumisest. Kuigi seal on näited, mida olen lugenud juba kümnetest raamatutes, nt hobusest Kaval Antsust on kirjutatud paljudes loomaraamatutes, oli ikkagi veidi põnev ja huvitav. Raamatu esimeses pooles oli põrsas kenasti kotis.

Kuid siis tuli raamatu teine osa. Ja selleks ma valmis ei olnud. Kuidas seda nüüd selgitada? Tunne oli midagi sellist, et oled tulnud kuulama maailmakuulsa evolutsiooniteadlase loengut, kuid esimese asjana öeldakse sulle, et lugu on lihtne – evolutsiooni ei ole olemas, kõik on looja töö. Ühesõnaga, üsna suur pettumus. Ja mitte seepärast, et see oleks olnud täis jama, pigem seepärast, et nii järsuks üleminekuks ei olnud ma valmis. Raamatu teine pool on loomaõiguslase käsiraamat, mis minu arvates ei haaku kuidagi raamatu esimese poolega. Süvenes mõte, et siin on tegu vandenõuga levitada loomaõiguste sõnumit maskeerituna mesimagusas kastmes. Et nüüd asi selge oleks, siis ma ei ole loomaõiguslaste vastane, sugugi mitte, pigem leian, et see, kuidas tänane ühiskond ja ka minevikus on loomi koheldud, vajab tähelepanu. Kuid lugemist lõpetades olin veendunud, et põrsas kotis oli moondunud hiireks (mul ei ole midagi hiirte vastu) ja enamik muumidest olid orust lahkunud.

Lugesin siiski ka teise poole läbi, sest haritud inimene võiks ikkagi teada, mida on minevikus tehtud meditsiiniuuringutes, kuidas on koheldud kodu- ja metsloomi ja mida sa ise saaksid teha, et olukorda veidi parendada. Kuid mis mulle närvi käis, oli varjatud reklaam, nt kui loendati ettevõtteid, kes toodavad loomasõbralikke riideid või toite või mida iganes muud. Olen ka ise seda meelt, et tänane põllumajandus, pean silmas kariloomade ja lindude pidamist, mis reeglina ei pea silmas loomade heaolu ja sihib maksimaalset kasumilikkust, ei tohiks saada riiklikke toetusi, sest lisaks eetilisusele on sel ka määratu negatiivne mõju keskkonnale. Ja see ei ole hea. Intensiivpõllumajandus on suur keskkonnaprobleem, pean silmas elupaikade kadumist ja sellega seonduvat, sest karjamaid ja põlde on aina laiendatud.

Ühesõnaga, ma oleks märksa meelsamini lugenud kahte erinevat raamatut, kuid ilmselt oleks ainult loomaõigustele keskenduva raamatu müümine riskantne, kuid koos vahukoorega, milleks on raamatu esimene pool, söödetakse see tarbijale sisse. Muide, võrreldes raamatu esimese poolega, oli teise poole tõlge ja keel väga ladus.

Lõpetuseks mõned sõnad tõlkest. Mäluprobleemide ennetamiseks haarasin pliiatsi ja vedasin leheserva linnukesi kohtadesse, kus tõlge oli veidi nihu läinud (ma ei süüdista selles tõlkijat – tõlkija ei olegi reeglina erialaspetsialist), kuid et kirjastus valdkonnas orienteeruvat toimetajat ei olnud kaasanud, siis läks nagu läks. Kokku tegin ligikaudu 70 märget, kus oleksin toimetajana soovinud sekkuda, et mõte selgem saaks. Tavalugeja ilmselt ei märka enamikku neist tõlkevääratustest, kuid mine tea, kes raamatut allikana viitama hakkab. Mul ei ole raamatu originaali, sestap ei julge väita, et kõik on tõlkeapsud, võib-olla oli juba originaalis midagi valesti. Siin on mõned zooloogile silma jäänud näited:

1. Sain teada, et vaala luudest valmistati naistele korsette. Mu teada kasutati selleks siiski vaalade kiuseid. Minevikuinimene pidanuks koletult tugev olema, et nöörida luud naiste kehakumeruste ümber, kuid kuistest korsetiga saab hakkama ka see, kes ei suuda rinnalt sadaviiskümmend kilo suruda.
2. Sain teada, et kilpkonnad, täpsemalt rohelised merekilpkonnad, kes eesti keeles on siiski vist lihtsalt rohekilpkonnad, poegivad, ja nad teevad seda poegimisrandadel. Mu teada ei ole evolutsioon viimasel paaril aastal nii kardinaalset hüpet teinud ja kilpkonnad on jätkuvalt roomajad, kes munevad.
3. Teadusterminites oli tehtud otsetõlkeid, mistõttu oli isegi minul mõnelgi puhul keeruline aru saada, mida autorid silmas pidasid.
4. Sain teada, et mammoloog on imetajate uurija. Seni elasin teadmises, et selle valdkonnaga tegelevad pigem terioloogid. Jah, inglise keeles on mammalogy sünonüümina kasutusel ka mammology, siiski harva, kuid eesti keeles on mammoloogia siiski meditsiiniharu, mis keskendub inimese rinnanäärmes toimuvale. Edaspidi vaatan Tartu kesklinnas parkivat mammoloogiabussi uues valguses – tekib kiusatus sisse astuda ja törts loomajuttu ajada.
5. Linnud on minu süvateema, seetõttu ei saa mööda vaadata, et tõlkes on saanud valge-toonekurest kurg. Kured ja toonekured on välimuselt sarnased, kuid vägagi erinevad linnud, eksimus on umbes sama, kui võrdsustada leopard lõviga – mõlemad on ju kaslased, mis seal vahet.
6. Raamatus tegutsevad öökullid (peaksid olema kakud), kel on objektide nägemiseks hea kahesilmanägemine. Seda koletuslikku terminit, mis on äärmiselt kummaline, olen ka varem linnutõlgetes kohanud, täpsem on binokulaarne nägemine.
7. Tiiva siruulatusest on saanus tiivaulatus, mille olemusest ma ei suuda aru saada.
8. Saan teada, et kõik linnud toetuvad lennates siledale otsast ahenevale sulestikule? Kui aju ei liidaks sellele väitele mõtet, et ilmselt on siiski silmas peetud linnutiiba, mitte kogu sulestikku, võib sellisest linnu kirjeldusest üsna kummaline arusaam jääda.
9. Loen, et ameerika tikutaja sabasuled toodavad helisid – mina julgeks siiski väita, et helid tekivad sabasulgede vibreerimisel, lind ei tekita neid teadlikult (aga ega ma linnu pähe näe, võib-olla võdistavad nad sabasulgi teadlikult ja tõesti toodavad helisid).
10. Veidi harjumatu oli lugeda, et linnud liiguvad ringi karjades, seni elasin teadmises, et nad on parvedes või salkades – inimene õpib kogu elu.

Alates sajandast leheküljest on aga tõlge igati jonksus, vähemalt ei häiri miski lugemist.