Kilu ja räim söövad Läänemeres sama toitu, ja kui nad peavad omavahel konkureerima, tuleb kilu tõenäolisemalt võitjaks. Kilu valib vähem, mida suhu pistab, ning on edukam toidu leidmisel. Ja toidu pärast kilu ja räim kindlasti võistlema peavad, sest toitu Läänemeres napib. Selliselt võib lühidalt kokku võtta BONUS INSPIRE kilu ja räime toitumisuuringute tulemused, mille jaoks 2015 suvel > 1500 kala mao sisu uuriti.
Kilu ja räim – Läänemere peamised töönduskalad
Kilu ja räim on Läänemere kaks kõige olulisemat töönduskala. Mõlemad on väikesepoolsed, näevad sarnased välja, söövad arvatavasti sama toitu. Nad ka käituvad sarnaselt – liiguvad parvedena, ja toituvad peamiselt veesamba ülemistes kihtides elavast loomsest hõljumist.
Kuid nende arvukused Läänemere kirdeosas (Gotlandi saarest Saaristomereni, ja Soome lahes) on viimastel aastakümnetel käinud eri jalga. Alates 80ndate keskpaigast on kilu olnud neil aladel väga arvukas, ja räim, vastupidi, üsna nirus seisus. Sellise info võib leida näiteks ICES WGBFAS 2017 aasta aruandest, peatükk 1.8.18.
Muutused toiduahelas
Kilu arvukuse järsku tõusu seletati peamiselt tursa – kilu põhilise loodusliku vaenlase – populatsiooni kokkulangemisega umbes samal ajal. Turska võib praegu leida vaid Läänere edelaosast, samas kilu arvukus tõusis just Läänemere kirdeosas, kust tursk taandus.
Ühe liigi arvukuse äkiline tõus toob tihti kaasa toidukonkurentsi liigi enda isendite vahel (tihedussõltuvus). See juhtus ka kiluga – seal, kus tema arvukus kõige rohkem kasvas, vähenes järsult ka tema kasvukiirus (Casini et al. 2014). Kuid suure arvukuse pärssiv mõju kalade kasvule ei piirdunud ainult kilu endaga, vaid laienes ka räime kasvukiirusele. See lubas ühtlasi arvata, et need kaks liiki omavahel toidu pärast võistlevad (Casini et al. 2010).
Kilu suure arvukuse kahjulikku mõju räime kasvule näitab negatiivne seos nende kahe muutuja vahel ajas. Kuid tegelikult toidukonkurentsi tuvastamiseks on vaja tõendit, et need kaks liiki koos liikudes tegelikult ka sama toitu söövad. Vastavad uuringud võeti ette BONUS INSPIRE projekti raames Eesti Mereinstituudi poolt.
Mida menüüst leida võib?
Peamiselt tillukesi koorikloomi, eriti aerjalgseid – nemad olid kõige tüüpilisem leid mõlema kala magudest. Saljuures oli näha, et mõned aerjalgsete liigid olid kaladele suupärasemad kui teised. Eriti sellised liigid nagu ahaskoodik ja koodik, keda kalade magudes esines oluliselt rohkem kui merevees loomse hõljumi hulgas.
Kilu menüü oli pisut mitmekesisem. Nende liikide nimekiri, keda kilumagudest leiti, oli pikem, ja ka ühest maost leiti keskmiselt rohkem liike, kui räimelt. Ka toidu leidmisel oli kilu veidi edukam – kolm kilu neljast olid midagi söönud, samas kui iga teine räim oli täitsa tühja kõhuga.
Toitu napib
Samas oli näha, et toidupuudus kimbutas nii kilu kui räime: mõlema kala maod olid rohkem täis seal, kus toitu vees tihedamalt oli. Toidu mitmekesisus sealjuures kasuks ei tulnud – mida liigirikkam ja mitmekesisem toiduvalik oli, seda raskem oli kilul ja räimel oma meelistoitu leida. Ahaskoodiku või koodiku monokultuurid olnuks ilmselt kilu ja räime jaoks kui unistus.
Sellist tüüpi detailsed toitumisuuringud on aja- ja töömahukad, kuid need on ka ainus viis teada saada, millised on meie töönduskalade jaoks olulised ressursid, kui tihedalt nad omavahel konkureerivad, ja kui tugevalt toit nende kasvu piirata võib.
Käesoleva töö tulemused ilmuvad peatselt ka teadusajakirjas ICES Journal of Marine Science – Ojaveer et al. in ICES JMS.