Kuulsaid sinisetiivalisi Morpho liblikaid köidab sinine värv

Amazonase ühed kuulsamad iludused on erksate metaljalt läikivate siniste tiibadega koerlibliklased perekonnast – Morpho. Olenevalt liigist varieerub sinise värvitoon – osad on heledamad valkjassinised, teised tumedamad või lillakad. Sinisetiivalistest kõige levinum on Morpho menelaus, kelle tiivad on kogu ulatuses läikivad ja tugevsinised.

Morpho Menelaus. Pilt on loomulikult lavastatud. Lehele maandunud liblikas hoiab tavaliselt tiivad seljale pakituna koos.

Morphod on väga levinud ning neid võib kohata igapäevaselt. Suur, kaunis ja värviline köidab ka kollektsionääride ja turistide tähelepanu. Liblikaid raamitakse, tiibadest tehakse ehteid ning liblikapüüdjaid on Prantsuse Gujaanas palju. Seda enam, et erinevalt paljudest teistest riikidest, ei ole siin putukad kaitstavad ja nende väljavedu maksustatud.

Liblikapüük kõlab omaette väga idüllilisena – võrk käes, nina taevasse suunatud ja jooks lendava liblika suunas. Kuna kõrvetaval aasal on liblikaid harva, siis püütakse neid pigem metsaradadel, kus liblikadki meeleldi piki teed lendavad ja lõpuks siiski džungli vahele põikavad. Kasutada saab ka lõksu, kuhu paigutatakse veidi käärima läinud banaan, mis liblikaid ahvatleb. Liblikas poeb alt august või praost banaani juurde. Isu täis söönud, tõuseb ta lendu otse valguse suunas, aga üleval väljapääsu ei ole ning alla tuldud teed tagasi pugemise peale ta ei tule.

Liblikapüünis. Lõksu põhja pannakse puuvili, veidi käärima läinud banaan sobib selleks suurepäraselt. Mida tugevamini lõhnab, seda parem. Liblikas lendab alt piltust banaanile ning hiljem üles valguse suunas ja ei oska enam välja minna.

Just nimelt Morphode püügi teeb põnevaks see, et neid saab ahvatleda läikiva kilega, mis imiteerib tiivavärvi. Niisiis liblikapüüdja tõstab vastava lehviku, millele on kleebitud ihaldatud liblika tooni läikiv paber, ja lehvitab sellega. Ilmselt peab isane liblikas seda sookaaslaseks ning üritab tema territooriumile tungijat lahkuma sundida. Kui püüdja liblikat kinni ei võta, saab see ühel hetkel siiski aru, et tegemist pole teise pärisliblikaga ning jätkab oma teed.

Niisuguseid lehvikuid tehakse sageli kinkekotist või pakkepaberist. Igasugune loominguline lähenemine on teretulnud. Alternatiivina sinisele läikivale lehvikule võib kasutada ka sinist vihmavarju või jõulukarda. Nii käisin ka mina enne jõuluaega metsas puid ja rohttaimi ehtimas; nõnda tuleb vihmametsaski jõulumeeleolu peale. Ma olen tähele pannud, et mõnikord ei peagi sinine niiväga läikiv olema, näiteks neid väga köidab ka minu telefoni sinine tagakaas, millele liblikad meeleldi lähenevad, kui filmin või pildistan. Kord kohtusin kavala liblikapüüdjaga, kes oli väikese läikiva plastmass-Morpho endale mütsi külge kinnitanud.

Vihmavari pakub kaitset saju eest, kuid see on ka hea vahend, millega liblikaid ligi meelitada.
Samuti töötavad ka jõulukaunistused. Siniste Morphode meelitamiseks on enamasti oluline sinine värv. Saab ka käes kanda suurt läikivat liblikakoopiat ning sellega lehvitada.

Mõne liigi puhul on oluline ka püügi kellaaeg. Näiteks Morpho eugenia, kelle tiibadel on valkjassinine metalne läige, lendab ainult hommikul päikesetõusu ajal, kui on veel veidi hämar, kella 6.00 ja 6.30 vahel – ainult pool tundi ning see teeb ta kollektsionääride seas ihaldusväärseks.

Siiski kõik Morphod ei ole tingimata sinised. Nende suurima esindaja Morpho hecuba, kes lendab keskpäeval kella 11 ja 12 vahel, tiivad on toon-toonis päikeseloojanguga. Tema väljasirutatud tiibade ulatus võib küündida kuni 15 cm-ni. Enamasti märkan enne M. hecuba varju, mis justkui linnuna üle minu liugleb, ning seejärel pead kergitades näen ligi nelja meetri kõrgusel liblikat. M. hecubat saab meelitada kuldseks võõbatud ja peenemal juhul eri toonides varjutatud liblikakujulise puitlehvikuga. Samasugune meelitamislehvik peaks köitma ka M. telemachuse tähelepanu.

Morpho hecuba – üks maailma suurimaid päevaliblikaid.

Ma tõin siin välja vaid väikese osa Morphodest, kuid kui mõned rühmad on omavahel väga sarnased, siis suunatakse tähelepanu tiibade teisele, pruunikale küljele. Sealt leiab iseloomuliku mustri ning liblika niinimetatud silmad, mis siinpuhul ei paista imiteerivat mõne ähvardava looma silmi, vaid pigem lehtede kõduplekke. Need muudavad liblika puhkeasendis raskesti märgatavaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga