Läänemere seisundis võib näha mitmeid märke paranemisest, eriti selliste keskkonnamõjude osas, mille vastu on pikalt võideldud (toitainetekoormus, ülekalastamine). Mõnes teises asjas on saavutatud status quo (näiteks ohtlikud ained). Väljasuremisohus liike on endiselt, ja ka kaduvaid elupaiku. Uuteks väljakutseteks saavad võõrliigid, veealune müra, ja kuhjuv mereprügi, mille mõjude hindamine on veel tulevikuteema. Selliselt võib kokku võtta värskeima diagnoosi Läänemere tervisele.
Aruande koostaja – HELCOM – on rahvusvaheline organisatsioon, mille töö on valvata ja kaitsta Läänemerd juba rohkem kui 40 aastat.
Toitainetekoormus
Esimesed märgid Läänemere üleväetamisest ilmusid eelmise sajandi keskpaigas (1950ndatel). Nendeks märkideks olid vetikate vohamine, ja järjest laienev põhjakihtide hapnikuvaegus. Toitained (lämmastik ja fosfor) on vajalikud, kuid kui esmastoodang ületab süsteemi vajadused ja kohese tarbimisvõime, on sel üldiselt pahad tagajärjed – vesi läheb häguseks, liirigikkus langeb, kalavarud muutuvad (reeglina kaovad ära suuremad kalad).
Asjad paranevad!
Toitainetekoormus Läänemerele on väga selgelt langenud, seda juba alates 1980ndatest. Esiti reovee puhastamise tõttu, kuid pingutusi on tehtud ka põllumaadelt toitainete äravoolu piiramisega. Oma osa mängib siin arenenud põlluharimistehnika, mis aitab väetist väga täpselt doseerida.
Ja kuigi suurem osa Läänemerest (97%) on endiselt liigitatud liigtoiteliseks, on siin-seal juba märke paranemisest.
Ohtlikud ained
Kõige tõsisem probleem on broomiga töödeldud tuldsummutavad ained ning elavhõbe, eriti nende kõrge kontsentratsioon kalades.
Läänemerest võib hoolikalt otsides leida tuhandeid ohtlikke aineid. Kõige halvemad keskkonnale on sellised, mis on väga püsivad, mürgised, ning kipuvad organismidesse kogunema. Paarisadat kemikaali seiratakse regulaarselt, ning üldseisundile hinde andmiseks arvestatakse 12 kemikaalirühma sisaldusi vees ja elusorganismides.
Tuldsummutavad ained, mida kasutatakse plastik- ja soojustusmaterjalides, jõuavad merre reoveejaamade kaudu, ning hajusallikatest. Elavhõbe jõuab merre peamiselt atmosfääri kaudu, põletatud fossiilsetest kütustest.
Nende ainete kontsentratsioonid olid kõrged just elusorganismides, mitte vees või setetes. Enimreostunud aladeks on Põhjalahe loodeosa, ning Läänemere ava- ja lõunaosad (Arkona bassein, Kiili laht, Ida-Gotlandi bassein).
Hea uudis on ehk see, et ohtlike ainete sisaldusega on meil status quo, ehk asi pole läinud ei halvemaks ega paremaks, võrreldes kuue aasta taguse olukorraga.
Mitmekesisus
Läänemere soolsus varieerub üsna laias vahemikus, päris magedast kuni päris mereliseni, ehkki suurem osa Läänemerest on pigem seal magedamas otsas. Peale selle läbib Läänemeri päris mitu laiuskraadi, mis tähendab lokaalset erinevust aastaaegades – valguses, temperatuuris, jääkatte kestvuses.
Seetõttu on Läänemeri koduks enamatele liikidele, kui oodata võiks.
Samas on nii liigtoitelisus, kui teised inimtegevusega kaasnevad mõjurid sellelt liirigikkuselt rasvast lõivu võtnud. Mitmekesisuse seisundit hinnati selles aruandes nii liikide kui elupaikade vaatenurgast.
Mõned silma jäänud faktid:
- rannikualade põhjaelustik oli heas seisus vähemalt pooltes uuritud alades, sama võis öelda rannikulähedaste kalapopulatsioonide kohta.
- samas 51 merepõhjas elutsevat looma- ning 11 taimeliiki on HELCOMi punases nimekirjas (317st uuritud liigist). Lisaks on punaseses nimekirjas 14 kalaliiki (230st).
- paljud elupaigad on kadumas, eriti sügavamal asuvad mudased põhjaelupaigad (neid kimbutab hapnikupuudus).
- migreeruvad kalad, nagu lõhe ja meriforell, olid kehvas seisus.
- eriliselt ohustatud kaladeks on hetkel euroopa angerjas ja harjus.
- mereimetajatest on seisud kehvad hall- ja viigerhüljesega.
- ka mitmed linnuliigi populatsioonid on allakäiguteel: 23 pesitsevat linnuliiki (58st) ning 16 talvituvat liiki 47st kanti punasesse nimekirja.
Kuhjuvad mõjud
Ökosüsteemide ja mõjude hindamise teeb eriliselt vastikuks see, et mõjud kipuvad kuhjuma ning üksteist võimendama, ja ökosüsteemide reaktsioon neile mõjudele on enamasti hüppeline (et alguses ei juhtu nagu midagi, ja siis järsku on kõik halvasti).
Et erinevate mõjude kuhjumist arvestada, on Läänemere “holistilise” hindamise ühe osana üritatud anda number ka kumulatiivsele mõjule, mis ei arvesta ainult kõiki erinevaid survetegureid, vaid ka iga piirkonna hetkeseisundit ja tundlikkust – sest kui seisund on parajasti hea, ei ole reaktsioon samaväärsele mõjule sama drastiline. Kuigi see kogumõju arvutamise keemia on üsna keeruline, ja keerulised asjad kipuvad olema kasvavalt subjektiivsed, on eesmärk ise üllas.
Masinasse söödeti numbrid sisse, ning vastus tuli selline:
