Ametliku nimega “Eesti rannikumere reostuse hindamine kalade bioloogiliste kahjustuste kaudu” oli kaheaastane Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) finantseeritud projekt. Aastatel 2015 ja 2016 veetsime suved Soome lahel proove kogumas ning usalduskalurite abiga püütud kalu analüüsides. Oleme lühidalt uuringu tulemusi tutvustanud nii temaatilistel seminaridel kui ka AK uudistes, kuid nii maksumaksja kui just vastutulelike kalurite huvides on kindlasti põhjalikumat tagasisidet saada.
Mida ja keda me analüüsisime?
Uuritavateks kaladeks olid lest, räim ja ahven. Proovipunktid asusid kogu Soome lahe ulatuses: Nõva lahes Läänemaal, Paldiski lahes, Tallinna lahes Naissaare all ning Noblessneri sadama esisel, Muuga lahes Leppneemes, Käsmu lahes ning Purtse jõe suudmealal Ida-Virumaal. Kokku analüüsiti 203 kala: 101 räime, 34 ahvenat ning 68 lesta. Kaladelt võtsime proove ja analüüsisime mitmesiguseid biomarkereid. Lisaks mõõtsime meresette ja –vee proovidest toksiliste ühendite sisaldusi – täpsemalt polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke (PAH), mida seostatakse naftaproduktide ja põlevkivireostusega.
Biomarkerid on organismi bioloogilised muutused, mille kutsuvad esile toksilised ained. Biomarkerite vastuseid kalade rakkudes ja kudedes on ökotoksikoloogide poolt laialdaselt kasutatud ka Läänemere maades, saades seeläbi infot kalade tervise ja keskkonna stressorite kohta kui inimmõju ulatuse kohta kalade elukeskkonnas. Näiteks on biomarkeriks kalade parasiteeritus, maksa värvus või vererakkude kahjustused.
Meie vaatasime kaladel toksiliste ühendite ainevahetuse laguprodukte sapis ja uriinis. Nii nagu inimesel on võime alkoholi kehast väljutada, nii suudavad ka kalad teha osade toksiliste ainetega. Sisuliselt saab kala pissiproovi analüüsida nii nagu inimese omagi. Sama vereprooviga – ka verekahjustusi vaatasime laboratoorselt. Kuna kalade punased verelibled on (erinevalt inimeste omadest) tuumaga, siis on mikroskoobis kergesti näha toksiliste ainete poolt põhjustatud rakutuumade kahjustused. Lisaks vaatasimegi parasiite ning maksa, gonaadide ja põrna suuruseid ja kahjustusi. Kõik see annab kokkuvõtlikku infot kalade tervise kohta ja seda saab siduda selle keskkonna reostusega, kust konkreetsed kalad püüti.
Mida teada saime…
Vee ja sette analüüsidest leidsime mitmesuguseid toksilisi aineid. Vees sisalduvad kontsentratsioonid olid üldiselt madalad, sest naftasaadused lahustuvad vees halvasti – kõige vähem toksilisi aineid (PAHid) leidsime Naissaare alt ning enim Purtse jõe suudmealalt (põlevkivitööstuse mõju).
Setetesse kogunevad naftaproduktid juba oluliselt kergemini, sest meresetted sisaldavad rohkem orgaanikat ning seovad rasvlahustuvaid toksilisi aineid. Kõige reostunumateks osutusid taas Purtse jõe suudmeala setted, järgnesid Pakri saarte juurest kogutud setted. Prioriteetsete saasteainete nimistu (https://www.riigiteataja.ee/akt/108012016010) alusel oli settes üle keskkonnakvaliteedi piirväärtuse vaid antratseeni sisaldus Purtse jõe suudmealal. Nii et kokkuvõtlikult öeldes – paanikaks pole põhjust.
Kalade tervislik seisund
Räim:
Räim on rasvarikaste kudedega pelaagiline planktontoiduline kala, kes iseloomustab hästi veekogumi üldist hajusat kvaliteeti. Meie andmetest on näha, et Soome lahe räimedest on halvimas seisundis Tallinna ja Muuga lahe kalad, samas kui parimas konditsioonis ning toksilistele ainetele vähim eksponeeritud on Paldiski lahe ning Käsmu lahe räimed. Ka Ida-Virumaa kaladel nägime ootuspäraselt enam reostuse tunnuseid. Et aga Purtse suudme kalade üldine konditsioon ning maksa seisukord on head, siis on alust arvata, et kalad on suutelised toksiliste ainete reostuskoormust taluma ning on võimelised ainevahetuse abil kahjulikud ained kehast väljutama enne kui need püsivalt kahjulikku mõju jõuavad avaldada.
Ahven:
Ahvena eeliseks indikaatorliigina on asjaolu, et mageveekalana leidub teda nii meie rannikumeres kui ka siseveekogudes – see annab võimaluse panna merereostuse ja konditsiooni indikaatorid veelgi laiemasse võrdlusesse.
Kehamassi ning maksaindeksite analüüsimisel on näha meie sisevete ahvenatel üheaegselt nii väiksemat toksiliste ainete koormust (maksa mõõtmistest lähtuvalt) kui ka kehvemat toidubaasi (kajastub kehamassi indeksis). Soome lahe uurimispunktide võrdluses on erinevused väikesed, vaid Muuga lahe kalad on kehamassi osas mõnevõrra kehvemas konditsioonis.
Sapist analüüsitud naftaproduktide ainevahetuse jääke oli sisevete kalades vähem kui meres. Vererakkude kahjustusi oli kõige rohkem Peipsi järve Kallaste (mõnevõrra üllatuslikult) ja Muuga lahe kaladel.
Lest:
Lest on proovide kogumiseks piisavalt suur, põhjalähedase eluviisiga, mitmekülgse loomse toitumisega kalaliik, kes on ka inimese jaoks oluline toiduobjekt. Seega on lest väga heaks indikaatorliigiks vee reostuse biomarkerite analüüsimisel, kuna oma eluviisist lähtudes on ta paremini reostusele eksponeeritud (suuremad orgaanilise toksilise reostuse kontsentratsioonid sisalduvad just põhjasetetes).
Sarnaselt räimedega on Käsmu lestad kõige paremas üldises konditsioonis, isegi kui kõrge maksaindeks näitaks justkui lokaalse ja ilmselt põhjalähedase (sest pelaagilistel räimedel oli maksaindeks normis) stressori olemasolu.
Vererakkude kahjustusi oli kõige rohkem Muuga lahe lestadel. Samuti eristusid Muuga laht ning Nõva ülejäänud punktidest oluliselt kõrgemate naftaproduktide sisalduste poolest. Muuga lahe naftaterminal ning naftaproduktide omadus akumuleeruda orgaanikarikastesse setetesse (mistõttu on just põhjalähedased kalaliigid nagu lest on reostusele eriti hästi eksponeeritud) selgitavad tulemusi. Nõva kõrgenenud kontsentratsioonid on aga suure tõenäosusega aktiivse rahvusvahelise laevaliikluse tagajärg. Need kaks reostusallikat, laevateed ning lokaalsed punktreostused, ongi üheks enamlevinumateks põhjusteks.
Huvitaval kombel oli hästi näha, et hoolimata Noblessneri ning Muuga lahe kalade keskmisest kehvematest näitajatest, olid Naissaare kalad “terved ja rõõsad”. Seda selgitab merepõhja iseloom: Naissaare ümbruse lestad on püütud ulatuslikelt liivamadalatelt, mille väike orgaanikasisaldus ja aktiivne veevahetus ei luba reoainetel akumuleeruda (erinevalt Muuga lahest, kus olukord on vastupidine). Kuna lest on eksponeeritud eeskätt setete kaudu, ei näegi Naissaare kalades Tallinna ning aktiivse laevaliikluse reostuse mõju.
Kokkuvõtlikult:
Kolm kasutatud kalaliiki oli hea valik: räim kirjeldas hajusa veemassi keemilist ja ökoloogilist seisundit; ahven andis võimaluse võrrelda tulemusi sisevete tingimustega, lest näitas setetes olevat lokaalset reostust.
Tallinna laht ja Muuga laht on reostunud ning kalad on kehvas konditsioonis.
Nõva ja Käsmu lahes on märke reostusest, kuid kalad on heas konditsioonis.
Purtse jõe suudmealal täheldati põlevkivireostuse märke.
Mingit ühtset ida-lääne suunalist reostuse gradienti ei esinenud (mis võiks olla põhjustatud põlevkivitööstuse või Neeva jõe vms poolt), pigem on mõjutajateks lokaalsed reostusallikad ja laevaliiklus.
Tulemused toetavad meie uurimusgrupi varasemaid töid, mis näitab, et meetodid töötavad ning biomarkerite analüüsidel on pikas ajaskaalas perspektiivi.
Vees olid valdavateks polütsüklilisteks aromaatseteks süsivesinikeks atsenaftaleen, fenantreen ja antratseen. Kõige reostunumateks osutusid Purtse jõe suudmeala setted, järgnesid Pakri saarte juurest kogutud setted.
Kalade verekahjustuste järgi oli kõige reostunum piirkond Muuga laht. Ahvena mikrotuumade alusel saab väita, et ka Peipsi järves Kallaste piirkonnas esineb genotoksilisi aineid. Lesta vereanalüüsid näitasid ka teatud reostust Käsmus, mis enamuse uuritud näitajate alusel osutus üheks puhtamaks kohaks.