Minu poole pöörduti hiljuti palvega aidata argumenteerida inimesega, kes ennast valgendi ehk kloorilahuse ehk miracle mineral solution (mms) lahuse abil ravib ning seda teistelegi soovitab. Üle nädala kestnud sõnumivahetuse tulemusena ei olnud ma suutnud pseudoravimi tarbijat ümber veenda. Küll aga õppisin ise selle käigus nii mõndagi. Mitte mms-i kohta, vaid maailmapildi kohta, mida oma roosas teadusmullis elades harva kohtan.
Neile, kes mms-ist siiani midagi kuulnud ei ole, väike tutvustus. See on kloordioksiidi lahus, mida tavaolukorras kasutatakse pleegitus- ja desinfitseerimisvahendina, näiteks ka tööstuslikus veepuhastuses. Ravimina soovitas seda kasutama hakata endine saientoloog Jim Humble, kes algatas omalaadi kultuse. Väidetavalt kehast kõik patogeenid hävitav lahus ravib pooldajate arvates kõikvõimalikke haigusi, alates autismist ja lõpetades HIV ja vähiga. „Ravimi“ tarbimisega kaasnevaid mürgitusnähte – oksendamine, kõhulahtisus, higistamine, külmavärinad – selgitatakse „toksiinide ja patogeenide“ väljumisega kehast ja keha „puhastumisega“.
Sellise veidra ravimeetodi kasutajate hulk ulatub ilmselt nüüdseks sadadesse tuhandetesse, ning paljud neist on väidetavalt lahusest abi saanud. Need, keda lahus aitas, soovitavad seda aga edasi oma sõpradele-sugulastele. Loomulikult on käivitatud ka vastukampaania, hoiatamaks inimesi aine mürgiste mõjude, tõestamata ravitoime ning pseudoteaduslike reklaamtekstide eest. Nagu ka minu argumentatsioon mms-i tarbijaga, ei ole need aga kuigi tõhusad uskujate ümberveenmisel.
Kus tekib barjäär teaduspõhiste selgitajate ning kogemuspõhiste tarbijate vahel? Uskuge või mitte, küsimus on uskumises. Millesse usub inimene tänavalt, kellel teadusmaailmaga kokkupuuteid minimaalselt ning kelle inforuumi täidab tänapäevameedias valdav valimatu ja kontrollimatu teabetulv? Tal ei ole oskusi ja teadmisi eristada teaduslikku pseudoteaduslikust, kontrollitud infot kontrollimatust jamast. Asi, mida ta kindlalt usaldada saab, on enda ja oma lähedaste kogemus.
Ma ei kahtlegi, et nii mõnigi inimene on pärast mms-i tarbimist ennast paremini tundnud kui enne. Kuni kontsentratsioonid on väga madalad (nagu klooriga puhastatud joogivees), ei tohiks kõrvalmõjud igaühel ilmneda ja väga tugevad olla. Mis aga on teaduslikult tõestatult tugeva ravitoimega – platseeboefekt. Väga paljud meie haigussümptomitest (nagu peavalu, kõhuvalu, ärritatud soole sündroom) ongi mitte haigustekitajate põhjustatud, vaid meie keha enda tekitatud signaalid abivajaduse kohta. Selliste signaalide leevendamiseks piisab täiesti ilma reaalse toimeta ravimist, mis vaid annab meie kehale märku haigussümptomid alla suruda. Keha iseparanemisvõime platseebo toimel on uskumatult võimas.
Kuna platseeboefekt on nii tugev, testitakse kõiki pärisravimeid platseeboravimitega võrdluses. Ja tõepoolest, reaalse teaduslikult tõestatud biokeemilise toimeefektiga ravimitel on väga keeruline platseebost tõhusam olla. Ravim, mis platseebot ei ületa, ravimikatsetusi aga ei läbi.
Kas mms-i on kunagi platseebo vastu testitud? Ei. Tegelikult ei leidnud ma teadusuuringute andmebaasides otsides mitte ühtegi teadustööd, mis mms-i kui ravimi toimet testiks. Selle aine ravitoimel lihtalt ei ole mitte mingit loogilist alust, ning niisama huvi pärast inimesi teaduskatses suvalise ainega mürgitada ei lubata. Isegi kui need inimesed vabatahtlikult mms-i joovad, oleks neid teaduskatsesse kaasata ikkagi ebaeetiline.
Kuidas aga näevad seda olukorda mms-i pooldajad? Kuna nende arvates on see aine, mis ravib kõiki haigusi, siis liigituvad seletused teadlaste ja arstide huvipuuduse kohta vandenõuteooriate valdkonda. Kes teab, ehk ei taheta seda uurida ega soovitada, kuna selline universaalne imeravim viiks ravimifirmad ja teadlased pankrotti? Kuigi ajaloost on teada nii mõnigi kinnimakstud teadusuuring (või teadustulemuste mahavaikimine), on minul siiski raske ette kujutada kõigi teadlaste ja arstide ühist vandenõud inimeste haigena hoidmiseks.
Kui saadavalolev info mms-i kohta on vastuoluline, jääb inimesel kolm võimalust. Esiteks, uskuda teadlasi. Teiseks, uskuda pseudoteaduslike allikaid. Kolmandaks, uskuda enda ja oma lähedaste kogemust.
Teadlastena tahame väita, et teadus pole usu küsimus. On teaduslik meetod, mis võimaldab väiteid kontrollida. Hüpotees, vaatlus, katse, järeldus. Kirjapandud tekstidesse uskumise lõpetasime juba ammu. Käes on empiirikute valitsusaeg.
Kas pole siis kõige empiirilisem lahendus ja teaduslikum lähenemine imeravimit proovida ja seejärel järeldused teha, selle asemel, et pimesi arste ja teadlasi uskuda? Pealtnäha küll. Aga teaduskatsetega kokkupuutunud oskavad märgata vigu „katse“ disainis. Olematu valimi suurus. Platseebokontrolli puudumine. Topeltpimedisainist ei hakka rääkimagi. Sellise katse tulemused pole loomulikult usaldusväärsed.
Seega tahame me ikkagi, et inimesed teadusesse usuksid. Et inimesed teadlastesse usuksid. Usuksid rohkem, kui enda sisetunnet ja oma lähedaste kogemusi. Kas pole omamoodi vastuoluline, et hoolimata pimedast keskajast väljatulemisest on lõpuks ikkagi tegemist usuküsimusega? Mida saaksime teha teadushariduses ja teaduse populariseerimises teisiti, et teadustulemustesse poleks vaja uskuda, vaid neid oleks võimalik hinnata objektiivse tõe skaalal?
Kuni teadlased ei suuda maailma näha teaduskauge inimese silme läbi, on meil raske leida tee, mille kaudu oma töö tulemused nendeni viia. On selge, et üleolev õpetlikkus ei ole lahendus. Samuti ei ole lahenduseks oma teadusmulli kapseldumine ja avalikkusega suhtlemisest loobumine. Pseudoteaduslikud „eksperdid“ on varmalt valmis sellest jäävat vaakumit oma lihtsalt ja odavalt toodetava kontrollimata infoga täitma.
Teadusmaailma ja muu maailma vahel ei tohiks olla mingit barjääri või piiri. Teadus peaks olema loomulik igapäevaelu ja maailmamõistmise osa. Seetõttu tundus mulle veider ka hiljutine Marek Strandbergi üleskutse nimetada teadlased omaette (vähemus)rahvuseks, ehitada veelgi kõrgemaks müür, mis eraldab “teadlast” “tavainimesest”. Ideaalmaailmas võiksid kõik inimesed olla teadlased, või vähemalt teaduslikult kirjaoskajad. Kuni me aga seda veel saavutanud ei ole, on teadlaste ülesandeks püüda see müür nii madalaks lammutada, et inimesed mõlemalt poolt üle nägema ulatuksid.
See oli hea: “Kuigi ajaloost on teada nii mõnigi kinnimakstud teadusuuring (või teadustulemuste mahavaikimine), on minul siiski raske ette kujutada kõigi teadlaste ja arstide ühist vandenõud inimeste haigena hoidmiseks.”
Ma ei üldistaks ega ütleks kõigi. See on väiksem ring, enamus on lihtsalt kasulikud idioodid.
Õiget vastust ilmselt pole. Aga üks võimalus on kogu ühiskonna muutmine teaduspõhisemaks. Või vähemalt olemasoleva teaduse ja teadlaste staatuse tõus. See on aga – vähemalt osaliselt – raha taga kinni. Kui riigi rahastus teadusele jääb sinna kus ta on (ehk alla selle 1%), kui meie teadlased elavad sisuliselt ainult välis-grantidest – pole lootagi. Kui teadlane on ühiskonnas vallavaese seisus, kui teadusest ei räägita – siis ei tule ka usutavust.
Ses mõttes on sinu teaduse populariseerimise töö erakordselt kasulik. Kuid – ja kahjuks – seda loevad vaid need, kes niigi “usuvad”.
Teadusepõhise ühiskonnaga on aga vist ka teine häda, et me oleme juba LIIGA teaduspõhised. Oleme seal, kus tehnika on üle läinud maagiaks. GPS töötamine on selline müstika, et seda ei õpetata isegi koolis – ilmselt seepärast, et õpetajad ise ei saa ka aru. Geneetika, LED-lamp, instagram – sama. Vajutad nuppu ja kassi pilt (või blogitekst) on teisel pool maakera, lihtne, nohh! Aga kuidas töötab? — mis see minu asi on… Ma ei pea kõike teadma ometigi!!
Usun, et inimene, kes saab aru, kuidas GPS töötab, saab aru ka sellest, kuidas MMS ei tööta.
“Usun, et inimene, kes saab aru, kuidas GPS töötab, saab aru ka sellest, kuidas MMS ei tööta.”
Suurepäraselt öeldud 🙂 Aitäh!
Mida saaksime teha teadushariduses ja teaduse populariseerimises teisiti, et teadustulemustesse poleks vaja uskuda, vaid neid oleks võimalik hinnata objektiivse tõe skaalal?
Esiteks teadust tuleb populariseerida. uuemast teadusest tuleb kirjutada eesti keeles. Kõigust doktoritöödest peaks ilmuma ka eesti keelsed artiklid … koolis tuleks õpetada teaduse protsessi läbi kogemuse et tekiks arusaam võimalusest kahelda ja fakte kontrollida, nii allikate, autori kui ka (ise ) katsetamise kaudu. Lisaks võib mms katseid viia läbi rottide peal ja toimes veenduda.
PS MMS kui desinfitseerija ei ole ohtlikum, kui sama kogus alkoholi või narkootikumi.
Aitäh väga hea artikli eest!
Tegelikult võib ju isegi mõista, kui usud iseenda või lähedase kogemust kui tõestust, ent valdavalt kostub jutustusi, et kellegi tuttaval “kadus vähk ära” või kuskil on palju lapsi, kes “paranesid” autismist”. Niiet usutakse juttu, mitte kogemust.
Kõigepealt peaksime omaks võtma arusaama, et sotsiosüsteem on oma toimelt ja ülesehituselt kompleksne ja ei allu otsestele, lihtsustatud “juhtimismeetoditele”. Üsna tavaline on üleskutse anda raha juurde või muuta(muundada, painutada, väänata, keerata) mingi osa ühiskonnast teadmuspõhiseks. Ja see siis lahendab meie hädad ühekorraga ja eelistatavalt igaveseks. Võiksime siiski aru saada, et eelkõige on sotsiosüsteem bioom, kus täidetakse kõik toitumistasandid ja seda nii informatsiooni kui energia vaatenurgast. Kokkuvõtteks, kui tahate rakendada Lõssenko meetodit teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamiseks ja mistahes uskumuste, “pappide” ja muu “ideoloogilise rämpsu” väljajuurimiseks, siis radikalism annab siin palju võimalusi eksperimenteerimiseks. Aga juhtida ühiskonda nn. “kontrollitud kriitiliselt vähimate muutuste kaudu” , see on juba kõrgem pilotaaz ja sellisena kindlasti huvitav väljakutse.
Lisaks eelmisele kommentaarile siis niipalju, et teaduse populariseerijatena võiksime rohkem tähelepanu pöörata suunale märksõnadega- “Theorys of persuasion”.
Olen konverentsidel-seminaridel nägemas, kuidas ikka ja jälle soovitakse raporteerida töövõitudest, mis saadud lühikese perioodi jooksul ja “järjest paremini läheks edasi kui neid tagasisikutajaid ehk facebooki suletud kogukondi ei oleks.”
Sotsiaalinseneeria alal meil on ikka rahvast koolitatakse ülikoolides ?
Viimane Nelijärve suvekooli MÄNGU töötuba oli juba küll hea.