Järgnev lugu pole mitte kodusest jõevähist, ega isegi signaalvähist ja teistest ohtlikest võõrliikidest, vaid kurikuulsast haigusest, mis kimbutab suure osa inimkonna tervist. Lühike vastus on “jah” – vähki leidub ka kaladel.
Vähk kui rakkude kontrollimatu paljunemise haigus on sama vana kui hulkraksus ise. See tähendab, et sadu miljoneid aastaid on loomad pidanud vastamisi seisma mõnede “hulluks läinud” rakukogumitega, mis takistavad isekalt ümbritsevate kudede ja tervete organite tööd ja võivad lõpp-kokkuvõttes lõppeda ka terve organismi surmaga.
Vähk on väga mitmepalgeline haigus, millele efektiivse ravi leidmisega tegelevad teadlased üle maailma, ja millele tõenäoliselt ühest ravi ei leidugi – ikka sellesama mitmepalgelisuse pärast. Kasvaja teke võib olla põhjustatud väga paljudest ümbritsevast keskkonnast pärinevatest mõjuteguritest (toksilised ained, valgusreostus, ravimid, eluviis), juhuslikest ja pärilikest geneetilistest vigadest ja mutatsioonidest, kui ka lausa kokkupuutest nakkavate viirustega (jah, on olemas ka nakkav vähk – tuntuim näide viiruste põhjustatud vähist on inimese papilloomviiruse põhjustatud emakakaelavähk, aga esineb ka nö päriselt nakkav vähk, kus vähirakud ise saavad ühelt organismilt teisele levida. Selle tuntuimad näiteid on tasmaania kukkurkuradte näovähk ja koerte suguelundite vähk.). Vähirakud liiguvad sageli mööda organismi ringi ja neid asukohtasid, kus kasvaja võib arenema hakata, on lõputult. Vähirakkudel on kasvaja sees erinevad ülesanded, vähirakud isegi konkureerivad omavahel.. See, kas mingisuguse kasvaja tulemusena lõpuks elusorganism sureb või mitte, sõltub kasvaja suurusest, invasiivsusest ja paljudest kõrvalistest mõjuteguritest.
Kõige eelpoolnimetatuga peavad silmitsi seisma ka kalad. Nii nagu inimeselgi, on ka kaladel terve hulk rakusiseseid kaitsemehhanisme – nii et kui DNAs nt veereostuse tulemusena mingi ohtlik mutatsioon tekib, “lendavad need molekulide kaitsjad sinna peale” ja püüavad viga parandada. Mida reostunum on vesi (ja kõik need teised eelnimetatud mõjurid siia juurde), seda tihedamini võimalikke mutatsioone tekib, ja seda tõenäolisem on, et mõnda neist ei suudeta parandada.
Nii me töötamegi hetkel Tartu Ülikoolis selle kallal, et panna merereostus ja vähiteke ühte võrrandisse koos evolutsiooniliste kohastumustega – me vaatame, kas äkki Läänemere ja Põhjamere kaladel on pika aja jooksul reostunud merevees elades tekkinud mõni eriti kaval rakusisene mehhanism organismi vähi eest kaitsmiseks.
Teada on, et tugevate stressorite mõju all elades võib isegi paarikümne põlvkonna jooksul toimuda äärmiselt kiireid evolutsioonilisi kohastumusi. Näiteks on Läänemere avavee lestakalade alampopulatsioonid kohastunud eri piirkondadele omase veesoolsusega, nii et marjaterad ikka ujuks parasjagu põhja kohal ega mattuks setetesse. Teada on ka juhtum Ameerika Ühendriikides, kus pisikesed kalad, fundulused, suutsid kohastuda keemiatehase poolt reostatud jõe toksilise veega ja nii vältida maksakahjustusi, mis tavapäraselt sellises olukorras peaks tekkima.
Huvitava hüpoteesina võisid funduluste kaitsemehhanismi tekitanud geenid pärineda just harrastuspüüdjate poolt sissetoodud elussöödakaladest. Täpsemalt kasutavad selle reostunud Galveston Bay piirkonna kalamehed funduluse Mehhikos levinud sugulasliiki kalapüügil elussöödana ja tõenäoliselt pärines kaitsemehhanismi soosiv geen just neilt kaladelt. Kuna ka Läänemeri on aegade jooksul saanud võõrliikide näol lisandeid paljudest maailma osadest, siis võib selline geenitriiv olla toimunud ka mõnede siinsete kalade puhul.
Nii uurime me Läänemere ja Põhjamere lestasid: meile kodust jõelesta (Platichthys spp.) ja Põhjameres levinud soomuslesta (Limanda sp.), kellest just viimasel on eriti tihti (kuni 30% uuritud kaladest) leitud naha- ja maksakasvajaid. Eestlaste jaoks positiivse infona võib öelda, et kõige vähem leidub kasvajaid just Läänemeres elavatel jõelestadel, ning kõige rohkem Põhjamere soomuslestadel – kes asustavad suurte Lääne-Euroopa jõgede suudmealasid ning Põhjamere arvukaid merre ehitatud nafta- ja gaasimaardlaid.
Kuna projekt on alles algusjärgus, siis on suurem osa laborianalüüsidest veel tegemata. Samuti on paljudest Läänemere piirkondadest veel kalade proovid kogumata. Loodetavasti koroonaviirus taandub ja saab sakslaste teaduslaevaga taas merele minna. Laborianalüüsid peaksid andma infot kõigepealt sellest, kuidas merereostus vähi tekkele kaasa aitab – mis täpselt nendes kasvajaga maksa rakkudes toimub, millised geenid on kaasatud, millised kaitsemehhanismid töötavad või alt veavad. Kes teab, ehk leidub kaladel mõni eriti tõhus viis vähiohuga hakkama saamiseks, mida oleks võimalik ka inimestele üle kanda. Samuti analüüsime me täpsemalt neid toksilisi aineid, millega kalad igapäevaselt kokku puutuvad, ning uurime, kui edukad on kalad mürgiste ainete kehast väljutamisel. Lõpuks hindame ka, kui efektiivselt töötab kalade immuunsüsteem – nii et kalad saavad päris korraliku tervisliku analüüsi osaliseks.
Töö fookus on suunatud eeskätt toksiliste ainete mõjule. Teada on, et Läänemeri ja Põhjameri on ühed maailma reostunuimad mehed ning teada on, et toksilistel ainetel on oluline mõju vähitekkele. Tõsi, keegi ei tea täpselt, mil määral see mõju realiseerub – see on näiteks sarnane suitsetajate kopsuvähiga: suitsetajatel esineb seda sagedamini kui mittesuitsetajatel, kuid kõigest hoolimata on terve hulk elupõliseid suitsumehi, kes haigusest pääsevad. Kui inimestel ongi kopsud selleks tundlikuks piirkonnaks, mis keskkonnamürkidega (õhureostusega) igapäevaselt kontaktis on, siis kaladel on selleks lõpused. Toksilised ained sisenevad läbi õhukeste rakumembraanide vereringesse, kantakse üle kogu keha laiali ning lõpuks kogunevad need rasvarikastesse kudedesse. Nii ongi levinuimateks kirjeldatud vähitüüpideks kaladel maksa- ja nahavähk, aga kahjulikke kasvajaid on leitud ka neerudest, sooltorust, gonaadidest, sapijuhast ja isegi verest.
Inimest ennast kalade vähk oluliselt ei mõjuta (isegi see nakkav vähk mitte) – kui, siis vaid kalade heaolust hoolimise seisukohast. See, kui püütud kalal leidub maksakasvaja, ei tähenda, et selle kala liha süüa ei võiks. Norra merest püütud turskade maksasid praadides viskaks ma puht esteetilisest huvist enne maksa tükeldamist siiski sinna pilgu peale. Üleskutsena oleks huvitav teada, kui tihti Eesti kalastajad ja kalasööjad oma saaki puhastades näiteks maksakasvajatele peale on sattunud – ja oleks tore kui kasvõi seda artiklit lugenuna järgmine kord oma kaladele uuriva pilgu peale viskate ja nähtud kasvajatest tehtud pildi meile saadate (nt aadressil randel.kreitsberg ätt ut.ee). See oleks teaduse jaoks oluline info.