Olen Madise juures ravil olnud lindusid ja loomasid varemgi külastanud ning tean, et kahjuks ei ole pliimürgistus midagi uut. Noor teadlane kirjeldab murelikult:
“Aastas jõuavad umbes 15 merikotkast minuni. Neist üle poolte on haiguse või surma põhjuseks pliimürgitus. 15 lindu ei ole tegelikult mingi suur number, aga me peame arvestama, et tegemist on mingi protsendiga, mida me suudame juhuslikult leida ehk jäämäe tipuga.”
Konkreetse merikotka verest mõõdetud pliisisaldus ulatus 65 mikrogrammini detsiliitri kohta – ime, et raskesti hingav lind kliinikumi jõudes veel elus oli. Kotka surmamiseks piisab vaid paarist liivatera suurusest pliifragmendist linnu kohta. Suure tõenäosusega sõi lind kas jahimeeste poolt haavatud looma või metsa jäetud trofeelooma jäänuseid, mis sisaldasid pliist haavlifragmente.
Paradoksaalsel kombel on need just jahimehed ja kalamehed, ehk reeglina loodust hinnata ja kaitsta oskavad harrastajad need, kelle loodusenautimise tulemusena keskkond toksilise pliiga reostatud saab.
Pliihaavlid kui ülemaailmne probleem
Eestis keelati veelinnujahil pliihaavlite kasutamine 2013. aastal, mil astuti järjekordne samm Aafrika-Euraasia rändveelindude kaitse rahvusvahelise kokkuleppe (AEWA) kehtestamisel. AEWA on 1995. aastal sõlmitud rahvusvaheline looduskaitselepe, millega on praeguseks liitunud 71 riiki ja Euroopa Liit. Ühiselt kaitstakse märgaladega seotud rändlinde, kokku 255 linnuliiki.
AEWA andmetel sattus/ladestus näiteks Kanada märgaladele 1991. aasta jahihooajal (enne pliihaavlite keelustamist Kanadas) jahipidamise tõttu enam kui 2000 tonni pliihaavleid, Prantsusmaal 6250 tonni ja Hispaanias 5000 tonni (Kaupo Kindsigo, “Sinu Mets”)
Pliihaavlite kasutamise rahvusvaheline keeld tulenebki plii kahjulikkusest: lisaks raibetest toituvatele kotkastele on plii ohuks veekogu põhjast toitu otsivatele lindudele, kes neelavad pliihaavleid toiduotsimise käigus. Otseselt mõjutab see parte, hanesid ja luiki ning omakorda neist toituvaid loomi. Populaarsetes linnujahi kohtades võib ka Eestis olla pliihaavlite hulk veekogu põhjas väga suur. Jahifoorumitest leiduvate hinnangute kohaselt võib ühe päevaga ühe küti poolt keskkonda jõudva pliihaavlite kogus ulatuda kuni kolme kilogrammini.
Olgugi et põhjused on inimlikult mõistetavad, tõi pliihaavlite keeld kaasa vastakaid arvamusi. Alternatiivse jahimoonana on võimalik kasutada terasest haavleid ja ka vismut-, tsink-, tina-, molübdeen- ja volframhaavleid ning nende sulameid – tõsi, oluliselt kallima hinna eest. Terashaavlite kasutamisele üleminek võib eeldada osade küttide jaoks uue terashaavlitele vastupidava relva soetamist ning teistsuguse lennu ja kergema kaaluga haavlitega laskmisega harjumist. Harjumused on aga aeglased muutuma.
Samal ajal ei ole keelatud pliihaavlite kasutamine küttimiseks metsas veelindude hulka mitte kuuluvaid linnuliike, jänest, hunti, ilvest ja teisi haavlitega kütitavaid ulukeid. Haavlitega pihta saanud, kuid elusalt põgenenud loomasid kutsutakse jahipraagiks, ning need on kotkastele kergeks saagiks.
“Seega laskekanal ja selle ümbrus, trofeeloomade saastunud lihakeha ja teised loomad keda me jahime, aga ei tarvita, ning jätame looduskeskkonda, on oluline koht kuidas antud mürk jõuab loomadeni. Ja kui mürgistusest nõrgad või surnud loomad omakorda ära konsumeeritakse, liigub organismi ladestunud plii omakorda edasi järgmisse looma.
Ja asi muutub veel keerulisemaks… nimelt madalad kontsentratsioonid, mis ei tapa ja ei põhjusta kliinilist haigust, kahjustavad elundeid, sh närvisüsteemi ja nägemist, mille tõttu on tõenäosus sattuda õnnetusjuhtumitesse kõrgem. Seda on nähtud Põhja-Ameerikas valgepea merikotkaste ja kalifornia kondori puhul. Alles paar nädalat tagasi jõudis meile kanakull, kes oli õnnetusse sattunud ja ta verest sai ka pliisisaldust mõõdetud, see oli seal täitsa olemas. Seega võib täiesti olla, et antud kanakull sattus õnnetusse raskemetalli kahjustuste tõttu,” selgitab Madis.
Kalameeste poolt vette jäetud õngetinade tonnid
Ma ei liialda palju kui ma ütlen, et ka kalameeste poolt jõuab Eesti keskkonda tonnide viisi pliid sisaldavaid õngetinasid. Ma olen ise lapsest saati kala püüdnud ning selle käigus mitmeid ja mitmeid kilosid kalapüügi rakendusi erinevate veekogude põhja jätnud. Meenutan õudusega lapsepõlvest pärit harjumust tinahaavel õngenööri ümber hammastega kinni pressida (patt tunnistada, aga olen seda teinud ka hiljem, juba teadlikuna selle meetodi kahjulikkusest). Õnneks ei neelanud ma seda tehes ühtegi alla.
Tinast raskuste veekogudesse jõudmine kasvas hüppeliselt populaarsete silikoonist lantide, jigide ja võdikute, kasutuselevõtuga – põhjalähedaste kalade püügiks kasutatavaid landiraskuseid jääb aktiivsematel kalameestel veekogude põhja igal aastal kilode kaupa. Kalamehi on Eestis aga mitukümmend tuhat.
Kalameeste endi kaitsmiseks on loodud mitmesuguseid juhendmaterjale (et ennetada minusuguseid tinahammustajaid), sest plii on organismis veres, neerudes, maksas ja luudes kogunev raskemetall, mille kahjulikud mõjud võivad ilmneda ka aastate pärast. Kahjustuste hulgas on närvi- ja seedesüsteemi, neerude ja aju kahjustused ning probleemid vereloomega. Laste puhul kaasnevad pliimürgitusega käitumisprobleemid, kuulmislangus, aeglustunud kasv, vähenenud õppimisvõime ja üldine areng.
Vähem räägitakse õngetinade mõjust veekeskkonnale. Tõsi, pliid sisaldavad õngeraskused on reeglina niivõrd suured, et nende ekslik sissesöömine veeloomade poolt on vähetõenäoline. Küll talletub aga plii aastakümneteks veekogude põhjamudasse, mõjutades aineringeid ning avaldades toksilist mõju keskkonnale, millest kunagi hakkavad kala püüdma meie lapsed ja lapselapsed. Ka kurikuulus putukamürk DDT, mis keelustati arenenud riikides juba aastakümneid tagasi – on keskkonnas endiselt leitav. Omaaegsed kogused olid niivõrd suured ning aine ise niivõrd püsiv.
Sarnaselt pliihaavlitele on ka pliist õngeraskustele alternatiive (ning on riike, kus pliid sisaldavad õngeraskused on keelatud): on tinast (element Sn), volframist ja isegi looduslikust kivist õngeraskuseid. Näiteks talvisel kalapüügil on volfram saanud üheks levinuimaks kirptirkude tootmise materjaliks. Taaskord, alternatiivid on kallimad – kuid hobi ongi juba oma olemuselt midagi, millele peale makstes tasuvust ei oodata.
Kokkuvõtvalt –
nii pliihaavlitele kui pliid sisaldavatele õngeraskustele on alternatiive. Need maksvad küll rohkem, kuid siinkohal esitaksin ühe kulunud reklaamilause: “see on miski, mille pealt kokku hoidmine ei tasu ära”. Minu huvi ja soov on, et looduskeskkond, nii vähe kui meil seda alles on, oleks koht kus loom võib toitu otsida ilma pliimürgitusega riskimata ning veekogude põhja kogunevad õngetinad ei mürgita meie veekogusid selliselt, et 20 aasta pärast kalad süüa ei kõlba.
PS – merikotkas jõudis Madise juurde kahjuks liiga hilja ning on praeguseks surnud.