Plastikust joogipudel, seebikarp või ühekordselt kasutatavad toidunõud – milliseid neist võib põletada nii, et seeläbi keskkonda ja iseend ei kahjusta. Mida tähendavad pakenditel leiduvad tootemärgised? On aeg teha teadlikke valikuid.
Plastikud on polümeersed orgaanilised ained – sisuliselt pikaahelalised süsivesinikud – ja seeläbi mitte väga palju erinevad puidust, paberist, kummist, villast ja muust orgaanikast. Plastikuid on võimalik toota erinevast orgaanilisest ainest nagu tselluloos, kivisüsi, nafta, aga ka mais, kartul ja soja. Levinuimaks biolagunevaks plastikuks ongi just maisitärklisest toodetud plastik, samas kui nafta baasil toodetud mittelagunevad plastikud säilivad keskkonnas kümneid ja sadu aastaid.
Plastikust kui olulisest reostajast ei ole mõtet pikalt rääkida, sest teema on laialt tuttav. Piisab kui ära märkida, et lisaks klassikalistele kilekottidele jm plastikjäätmetele on aktuaalseks keskkonnaohuks kujunenud ka mikroplastikud – plastiktoodete mikrosuuruses tükikesed, mis sisenevad plankterite abiga toiduahelasse ja häirivad üha enam mitmete organismide elu. Loe plastiku reostuse kohta ka ühest meie varasemast blogipostitusest: PRANTSUSMAA KEELUSTAS PLASTIKUST TOIDUNÕUD – KAS EESTI ON JÄRGMINE?
Plastikpakendeid on väga erineva keemilise koostisega ning lihtsama molekuliga plastiku lagunemisel ja põletamisel jäävad alles vaid süsihappegaas ja veeaur. Nii võid õhukesi läbipaistvaid poe puuviljaletis leitavaid kilekotte suht rahumeeli põletada – olgugi, et praktikas pole põlemine kunagi 100 % puhas, siis mingit olulist toksilist reostust selle põletamisega õhu ei leki.
Plastikute toksilisus sõltub lisaainetest, mille abil mõjutatakse plastiku omadusi. Erinevad lisaained teevad nö tavalise plastiku kas pehmemaks, värvilisemaks, läikivamaks, klaasjamaks jne. Ja just selliste lisaainete esinemise puhul (nt PVC-le lisatavad ftalaadid, mis muudavad meie täispuhutavad rannamänguasjad pehmemaks ja vastupidavamaks) on oluline vaadata, kas ja kuidas antud tooteid kasutada.
Õnneks elame me infoajastul ja ammu juba ei saa pugeda selle sildi taha, et me midagi ei tea – tuleb vaid aktiivsemalt huvi tunda. Nii on ka plastiktoodetel vastava märgistuse abil võimalik lihtsa vaevaga teada saada, millest see tehtud on. Elades maailmas, mis on igapäevaselt kokkupuutes nii paljude erinevate kemikaalide ja plastiktoodetega, oleks patt seda mitte teada. Seepärast siis järgnevalt lihtne “valgusfoori” stiilis juhend, mille võite igapäevaseks järgimiseks kasvõi külmkapi peale kinnitada.
Lühike ülevaade kasutuse olevate plastiktoodete ohtlikkuse kohta:
PET või ka PETE – polüetüleentereftalaat
Kasutatakse pakendite tootmiseks: kosmeetika, kodupuhastustarbed ja vedelseebid, karastusjoogid ja pudelivesi, salatikastmed, toiduõli jm toidupakendid. Üks levinuimaid pakendi plastikuid.
Ohtlikkus: ei sisalda ohtlikke aineid nagu ftalaadid ja bisfenool-a. Tasub jälgida, et pakendid ei satuks kuuma allikate lähedusse (nt köögipliidid), sest kõrgete temperatuuride tulemusena erituvad toksilised ained selle sisusse. Nt kaua päikese käes seisnud joogipudelil on “plastikumaitseline” vesi. Pakendid on mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks.
HDPE ehk kõrge tihedusega polüetüleen
Naftal baseeruv polüetüleenist tehtud termoplast – tugev, läbipaistmatu ja mingil määral ka kõrgemaid temperatuure talub plastik.
Kasutatakse: toidukarbid, vee- ja kanalisatsiooni torud, plastikust aiamööbel, kilekotid, mänguasjad.
Ohtlikkus: tegemist on ühe ohutuima plastikuga, mis kannatab ka mingil määral kuumutamist – ei ole siiski sobilik kuumade jookide pakendamiseks nagu kohv-tee. Sellest plastikust joogi- ja söögi pakendeid võib taaskasutada.
PVC ehk polüvinüülkloriid
Plastiku pehmendajatena kasutatakse PVC koostisosana toksilisi ftalaate, mis lekivad plastikust ka välja – seega ei sobi PVC nt toidu- ja jooginõude materjaliks. Tegemist on tugeva ja ilmastikukindla plastikuga ja seda kasutatakse palju väljaspool toiduainetööstust. Võimalusel vältida kasutamist.
Kasutamine: täispuhutavad rannamänguasjad ja kummipaadid, duššikardinad, riietus, kandekotid, põrandakatted, juhtmeisolatsioon, kunstnahk.
Ohtlikkus: PVC sisaldab ohtlikke ftalaate, mille kahjulike mõjude hulgas on kantserogeensus ning hormonaalsüsteemi häired. Kunagi lisati PVC-le ka pliid, mida on kasulik teada vanade PVC toodete puhul. PVC põletamisel eritub atmosfääri hulgaliselt toksilisi kloororgaanilisi ühendeid, dioksiine – mille kahjulikud mõjud ulatuvad kantserogeensusest arenguhäirete ja immunsüsteemi kahjustusteni.
LPDE ehk madala tihedusega polüetüleen
Samuti naftal baseeruv LPDE on kasutusel pehmetes pigistatavates tuubides ja pudelites, klassikalistes poekilekottides ja prügikottides, piima- ja mahlapakkide koostisosana, aga ka näiteks nööpides. Leidub nii läbipaistva kui -paistmatuna.
Ohtlikkus: LPDE-d peetakse üheks ohutuimaks plastikuks. Teadustöödes on testitud LPDE-st põlemise käigus eralduvaid gaase ja toksilisi aineid ning on leitud, et atmosfääri eralduvad kontsentratsioonid on sarnased märja puidu põletamisega.
PP ehk polüpropüleen
Polüpropüleen on tugev ja kuumakindel, ka mikrolaine ahjus ja nõudepesumasinas kasutatav suhteliselt ohutu plastik.
Kasutuskohad: pudelikorgid, beebipiima pudelid, plastikust toidunõud, prügikastid, mikrolaine ahju kõlbulikud toidupakendid, margariini ja või pakendid.
Ohtlikkus: selle plasti korduvakasutamine (nt tööle kaasa võetava toidu pakendamiseks) on ohutu. Pane tähele, et mikrolaine ahju kõlbulikkus on eeskätt seotud plasti vastupidavusega mikrolaine kiirgusele ning ohutuim on mikrolaine ahjus kasutada klaasist nõusid. Sama lugu nõudepesumasinaga.
PS ehk polüstüreen
Polüstüreen on meile tuttav kui valge mummuline vahtplast, mida kasutatakse kiirtoidu kioskites kohvi ja friikartulite pakendamisel ning majade soojustamisel. Lisaks vahtplastile leidub naftast toodetud polüstüreeni ka tugeva “mitte-mummulise” plastikuna.
Kasutuskohad: igasugune insulatsioon mis on seotud kas kuuma või külma leviku piiramisega, aga ka CD plaatide karbid, munapakendid.
Ohtlikkus: PS sisaldab mitmesuguseid toksilisi aineid, teiste seas kantserogeene, neurotoksilisi, tsütotoksilisi aineid, verd ning hormonaalsüsteemi kahjustavaid aineid. Polüstüreeni ei tohi korduvkasutada ega põletada. Ära hoia kaasa pakendatud toitu polüstüreenpakendis pikemat aega ning võimalusel väldi ning kasuta taaskasutatavaid nõusid.
Muud plastikud (PC ehk polükarbonaadid)
See on keeruline kategooria, mis tähendab, et siia alla võivad kuuluda mitmed plastikud, mis nt sisaldavad või ei sisalda bisfenool-a (BPA) sarnaseid komponente. Levinuimad plastiku tüübiks selle märgistuse all on polükarbonaadid (PC) ehk sellised “kõlisevad” selged plastikanumad, aga ka näiteks biolagunevad plastikud (PLA) – nii et tõepoolest väga erinevad materjalid. Lisaks võib PC tähistada seda, et antud plastikust pakend on tehtud ümbertöödeldud polükarbonaadist.
Kasutuskohad: polükarbonaate kasutatakse mitmete plastikpudelite (sh beebi piimapudelid) tootmisel, aga ka kasvuhoone katetena, kontokasutuses töökohtade vaheseinadena, suurte kontorites kasutatavate veeanumatena, kaitseprillides
Ohtlikkus: kuna toksiline bisfenool-a, mida kasutatakse PC tootmisel, on praeguseks keelustatud, siis kaasneb polükarbonaadist toodetel reeglina ka märgis BPS vaba (ingl k BPA free). BPA kahjulikud mõjud on seotud viljatusega, loote ja laste arenguhäiretega, BPA on kantserogeenne ja hormonaalsüsteemi häiriv aine.
Kokkuvõttes:
Plastikust anumaid toidu pakendamisel kasutades on mõistlik igal juhul vältida nende kuumutamist ning enamikul juhtudel ka toidu pikaajalist säilitamist ja taaskasutamist. Valige õrnatoimelised ökoloogilised nõudepesuvahendid ning eelistage käsipesu nõudepesumasinale. Vältige plastikute põletamist ja kasutage eelistatult klaasist ja metallist taaskasutatavaid toidunõusid.