Geneetiliselt on emas- ja isasloomad erinevad, paljudel liikidel peegeldub see ka välimuses. Aeg-ajalt kohtab sugulise dimorfismiga liikide seas isendeid, kelle välimuse järgi on keeruline sugu määrata, sest esindatud on mõlema sugupoole tunnused – selliseid isendeid nimetatakse günandromorfideks. On teada, et nähtus esineb paljudel selgrootutel (näiteks vähid, lestad, ämblikud, skorpionid, puugid ja putukad), selgroogsete seas esineb nähtust harvem, kuid seda on täheldatud nii roomajate, lindude kui ka imetajate seas.
Möödunud aasta 14. juulil märgati Indias Kole märgalal kummalise välimusega kiili Corocothemis servilia. Märgaladel, tiikidel, jõgedel ja veehoidlatel on liik tavaline ning levinud on ta Aasias ja Austraalias, kuid levila ulatub ka Türgi lõunarannikule; Lõuna-Euroopas võib aga kohata sarnase välimusega tulikiili (Crocothemis erythraea). Corocothemis servilia isased on peaaegu üleni veripunased, tiivad on läbipaistvad, emane on aga kahvatukollane, pruunika rindmiku ja jalgadega. Kummalist isendit, kel olid bilateraalse günandromorfia tunnused vaid rindmikul, õnnestus pildistada: rindmiku parem pool oli isasele iseloomulikult veripunane ja tiib rindmikule kinnituskohalt kollakas, vasak pool aga emasele omaselt kahvatukollane ning tiib värvumata. Kuna emase kiili tunnused olid valdavad, ei olnud ilmselt tegu isendiga, kel on võrdselt isas- ja emaskiili tunnuseid, tegu oli mosaiikse günandromofriga, kel mõlema soo tunnused esinesid vaid rindmikupiirkonnas – isendi pea, jalad ja tagakeha olid värvunud emasele iseloomulikult.
Reeglina ei ole günandromorfid suguvõimelised, sest nende suguorganid on väärarenenud, kuid pildistatud isend võis olla sigimisvõimeline, sest tagakeha oli emasele iseloomulik. Vaatamata pingutustele ei õnnestunud isendit tabada ja seega ei ole teada isendi geneetiline taust.
Günandromorfia võib olla bilateraalne (isendi vasak kehapool on isane, parem emane või vastupidi) või mosaiikne, mis puhul asuvad isas- ja emaslooma tunnused läbisegi üle kogu keha. Nähtuse põhjuseks on viga varases arengus rakkude jagunemisel mitoosi käigus, mille tulemil ei jagune sugukromosoomid rakkude vahel võrdselt. Nii arenevad mõned rakud n-ö isasteks, teiste emasteks, ning isendil võib olla mõlema sugupoole omadusi ja väljanägemine.
Kiilide mitmes sugukonnas on andromorfseid ehk isasele sarnase välimusega emaseid, kuid neil on emaslooma suguorganid ning nad on viljakad; ka mitmete värskelt koorunud eristiivaliste kiilide isased on emaste sarnased, kuid on siiski eristatavad suguorganite järgi, kuid günandromorfiat esineb kiilidel siiski harva. Seni teadaolevalt on registreeritud nähtust vesineitsiklastel (Calopterygidae), liidriklastel (Coenagrionidae, nt Ischnura senegalensis), tondihobulastel (Aeshnidae), jõgihobulastel (Gomphidae), vöötkiillastel (Cordulegastridae), hiilgekiillastel (Corduliidae, näiteks Põhja-Ameerika liikidel Somatochlora filosa ja S. provacans) ja vesikiillastel (Libellulidae, näiteks Crocothemis servilia Jaapanis, Neurothemis tullia Lõuna-Aasiast ja Indiast). Teadaolevalt pärinevad Eestile lähimad günandromorfsete kiilide leitud Hispaaniast, kus nähtust on täheldatud ranna-loigukiilidel (Sympertum striolatum).
Allikas: Renjith RV, Vivek Chandran A (2020). A record of gynandromorphism in the libellulid dragonfly Crocothemis servilia (Insecta: Odonata) from India. Journal of Threatened Taxa 12: 16183-16186. https://doi.org/10.11609/jott.5322.12.9.16183-16186
Marko Mägi on TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog; marko.magi[at]ut.ee