Teadusmaailma lipulaev, ajakiri Science avaldab lisaks tõsiteaduslikele artiklitele ka kergemat lugemist, blogipostituste stiilis arvamusavaldusi ja teadlaste kogemuslugusid. Hiljuti avaldati seal lugu sellest, kuidas on võimalik korraga teha teadust ja kasvatada lapsi.
Head lapsed ja head kolleegid võimaldavad noorel lapsevanemal ka laboritööd teha.
Autor kirjutab, kuidas teda lapseootuse ajal teadusasutuses hoiatati, et ta ei laseks pereelul oma tööd segama hakata. Ta kirjeldab, kuidas püüd pere- ja teadlaseelu lahus hoida viis teda üha suurema frustratsioonini ja tundeni, et ta pole hea kummalgi rindel. Lahendus saabus siis, kui ta otsustas teha soovitatule vastupidist – lasta pereelul mõjutada oma teadust ja teadusel pereelu. See tähendas, et ta õppis oma aega kasutama võimalikult efektiivselt, disainima tõhusaid eksperimente ning valima välja uurimisprobleeme, mida tõesti tasus uurida. Samal ajal sai tema tütrest talle innukas assistent välitöödel.
„In letting my kids affect my research, I learned not only that it is possible to balance being a scientist with having children, but also that doing so benefits both our children and our science.“
Tema lõppjäreldusega nõustun ma sajaprotsendiliselt. Teadlasekarjääri on väga hästi võimalik pereeluga ühildada. Siinkohal on paslik jagada oma kogemust.
Mina sain oma esimese lapse magistrantuuri ajal. Võtsin aasta ülikoolist puhkust, kuid tuleb tunnistada, et lapsega kodus olemine muutus mõne aja jooksul igavaks – esimesel aastal lapsed ju magavad suure osa ajast. Nii vedasingi ma laborist koju mikroskoobi ja hakkasin lapse uneajal lugema varasemate katsete raames valmistatud mikroskoobislaididelt rohevintide valgeid vereliblesid. See oli ajamahukas ja rutiinne töö, aga samas just midagi sellist, mida on võimalik kodus vabadel momentidel teha. Nendest andmetest kasvas välja mu magistritöö ning lisaks ka kaks teadusartiklit, mis läksid hiljem minu doktoritöösse.
Mu teine laps sündis juba doktoriõpingute ajal. Taaskord leidsin ma võimalused korraldada oma elu nii, et teaduse tegemisse katkestust sisse ei tulnudki. Muidugi mängis olulist rolli juhendaja toetav suhtumine ning taustajõud abikaasa ja laste vanavanemate näol. Vaja oli vaid julgust ja pealehakkamist. Neljanädalase pojaga käisime koos Brasiilias konverentsil, ning beebi rahulik loomus võimaldas temaga ka laboritööd tegemas käia.
Kolmas laps sündis umbes poolteist aastat peale doktoritöö kaitsmist. Nüüd, peaaegu kolm aastat hiljem, oleme kogu perega USA-s, Arizona kõrbelinnas Phoenixis, ning naudime võimalusi, mida pakub järeldoktorantuur välisriigis. See on suurepärane kogemus kogu perele – lapsed saavad suhu teise keele ning nende maailmapilt avardub, geoloogist abikaasa naudib aga võimalust matkata ameerika arvukates rahvusparkides (Suure Kanjonini on meie juurest vaid paaritunnine sõit).
Teadlaseelu võimaldab tööeluga ühildada paindlik graafik – pole suurt vahet, kas ma töötan arvutiga kodus või kontoris. Lapsi on võimalik kaasa võtta välitöödele, mis on nende jaoks hindamatu kogemus saada vahetu kontakt loodusega. Minu lapsed on saanud nii talvistel välitöödel siidisabu paitada kui ka kevadistel välitöödel luigemunade peal käsi soojendada ning kajakapoegade koorumist jälgida. Lisaks reisimisvõimalustele on kontakt loodusega parim pärandus, mille neile lapsepõlvest kaasa anda saan.
Muidugi on teadlasekarjääri ja pereelu ühildamine väljakutse finantsilisest poolest. Seetõttu ei jõua ma ära oodata, millal riik doktorantidele miinimumist suuremat vanemahüvitist maksma otsustab hakata. Me ju tahame, et noored andekad inimesed lapsi saaksid.
Minu elus on olnud etappe, kus ma peale laste magamapanekut veel pool ööd lisatööd teen, toimetades kooli bioloogiaõpikuid, et rahaliselt ots otsaga kokku tuleks. Praeguses karjäärietapis aga teenin tänu väga hea järeldoktorandigrandi saamisele õnneks juba piisavalt, et saan keskenduda teaduse tegemisele. Ma tean, et mul on olnud õnne, kuid samas mängib väga suurt rolli ka julgus lihtsalt asi ette võtta ja loota, et küll kuidagi hakkama saab. Alguses ei peagi täpselt teadma, kuidas. Elu ise õpetab.
Lühedatud versioon sellest artiklist ilmus Postimehe arvamusportaalis.