Cercopagis pengoi, ehk maakeeli sabaloom, on üks maailma kurikuulsamaid vesikirpe, kelle sissetungile uude elupaika peaaegu alati järgnevad suured muutused kohalikus elustikus.
Vesikirbud on väikesed vees elavad koorikloomad, kes torkavad kõigepealt silma oma hüppava liikumisviisi poolest. Sellest ka nimi – kirp! Kui suvel mõne kohaliku järve vett läbi tiheda riide kurnata, siis jääb sinna kindlasti pidama ka mõni vesikirp, keda kohe päris palja silmaga võib seal ringi hüppamas näha. Sabalooma järvedest ei ela, leiab teda aga Pärnu lahest, samuti suvel, eriti juuli lõpus ja augustis, kui vesi kõige soojem.
Tulnukas
Sabaloom on invasiivne võõrliik. Selline termin kirjeldab looma või taime, kes on saabunud tema jaoks uude elupaika, ja seal mitte ainult ellu ja paljunema jäänud, vaid kohe väga hästi paljunema hakanud. Nii hästi, et teistel sellevõrra kitsamaks on jäänud, ja mõni oma rollilt ja suuruselt sarnane liik üldse kaduma pidanud. Võõrliike kutsutakse vahel ka tulnukliigiks (ingl. keeles “alien species”): sabalooma puhul on tähelepanuväärne tema kurioosne visuaalne sarnasus Ameerika kultusfilmisarja “Tulnukas” nimitegelasega.
Julm kiskja
Sabaloom on omasuuruste ja -suguste seas tuntud kui jõhker kiskja. Ehkki kehapikkuselt vaevalt millimeetrine, kuigi varustatud pea sentimeetrise koomilise sabaga, on ta reaalselt surmaohuks, nii endast väiksematele kui ka endasuurustele loomakestele. Nimelt ei neela sabaloom oma ohvrit kunagi tervenisti alla (ega murra maha). Ta hiilib (tõenäoliselt selja tagant) ligi, haarab oma jäsemetega saagist, purustab oma jõuliste suistega ohvri keha katva kooriku, ja imeb kehamahladest tühjaks!
Sabalooma saba on omaette põnev nähtus. See tundub olema talle pigem kahjuks kui kasuks – kipuvad nad, eriti loksuvas merevees, kergesti sabapidi kokku takerduma, ja siis ei näe vees mitte enam üksikuid sabaloomi, vaid sabalooma-pallikesi (mis on ju kalale üsna mõnus amps). Ka takerduvad nad kergesti kalavõrkudesse ja ummistavad neid pikapeale ära. Räägitakse ka lugusid sellest, et nende võrkude puhastamine sabalooma jäänustest pidi kalameestel allergilisi nähte põhjustama.
Mõju ökosüsteemidele
Sabalooma ökoloogiline mõju võib olla märkimisväärne. Kui näiteks kalad suudavad väga harva mõõdetavalt mõjutada oma toiduobjektide arvukust meres, siis sabaloom, kasvades ja paljunedes soojadel suvepäevadel hirmkiiresti, saab sellega lõdva randmega hakkama! Nii Läänemeres, kui ka Ameerika suurjärvistus, kukkus peale sabalooma sissetungi kiiresti mitme teise (taimtoidulise) loomakese arvukus. Pikapeale loksuvad asjad küll uuesti paika – kui keegi ikka tuleb, ja laamendama kukub, siis üsna varsti tuleb välja mõni veel suurem loom (näiteks räim), kes õpib ära seda uut tegelast sööma, ja talle koha kätte näitab.
Kui suurt kahju sabalooma sissetung uude paika põhjustab, sõltub sellest, millise koha ta endale uues elupaigas leiab. Võib juhtuda, et ta paneb nahka need loomakesed, kes peaks muidu taimset hõljumit tarbima, ja vesi läheb häguseks ja sogaseks. Ta võib osutuda ka konkurendiks kalavastsetele, ja nende toidulaua tühjaks teha, mis taaskord võib tuua kaasa arvestavat kahju kalavarudele. Liivi lahes paistab ta õnneks olevat küll aktiivselt tarbitud, kuid tema puhul on tegemist dieettoiduga: suurema osa loomast moodustab ta pikk ja energeetiliselt väärtusetu saba. Kuigi kala saab täiskõhutunde, ja rohkem toitu ei mahu, jääb ta sabaloomast toitudes sisuliselt ikka nälga.
Vastumeetmed?
Sabaloomast lahtisaamiseks pole viisi veel leitud. On pakutud välja vaid ennetavaid meetmeid – ehk kuidas ära hoida tema saabumine uutesse ökosüsteemidesse. Kõige tõenäolisem viis, kuidas ta uutesse elupaikadesse rändab, on ikka laevade ballastvetega. Ja viisiks tema levikut takistada on pakutud ballatvee vahetamise kohustust. Samas näiteks Ameerika Suurjärvistusse jõudis sabaloom alles peale vastavate reeglite karmistamist. Nii et, kas ei pidurdanud see ballastvee ümbervahetamine ikkagi sabalooma, või siis ei pidurdanud reeglid laevakapteneid ballastvett vahetamata edasi sõitmast.
Kuna üsna arvestatav osa võõrliikidega seostavast kahjust tuleneb juba nende saabumist ärahoidvate meetmete rakendamisest, on iga eduka sissetungi järelmõjude uurimine väga oluline. Seda eriti pikema aja jooksul, sest vahetult peale sissetungi on liigi mõju kindlasti suurim, kuid pika aja peale leiab ta endale koha süsteemis – nii toidu, kui vaenlased. Lõpuks on ju kõik liigid igasse elupaika kunagi sisse tunginud (või seal esmakordselt tekkinud). Üks paratamatu ja vajalik osa elust ongi muutus.
Mida paremini liike ja nende sissetungide järelmõjusid mõista, ja aru saada, kuidas nad kõige tõenäolisemalt käituma hakkavad, seda paremini saab ka hinnata, kas väga karmid meetmed ja nendega kaasnevad kulud kokkuvõttes ennast ära tasuvad. Ettevaatlikkus on kuldaväärt, kuid ainult seni, kuni see on proportsionaalne ohuga. Seetõttu on sabalooma ja tema kaaskondlaste saatuste põhjalik uurimine Pärnu lahes, eriti nüüd, kus sabalooma saabumisest on täitunud juba 25 aastat, väärtuslik õppetund kõigile.