Kuidas saada aimu liigi arvukuse muutusest? Selleks on vaja andmeid minevikust ja tänasest, mida pikem aegrida, seda parem. Šveitsi putukate 90 aasta leiuandmetest selgus, et paarikümneaastane aegrida ei ole muutuste märkamiseks piisav – viimase neljakümne aasta andmed näitavad puidumardikate ja liblikate aina suurenevat liigirikkus (vastavalt 10,8% ja 6,5%). Pikem pilk minevikku näitab, et viimase 90 aastaga on puidumardikate liigirikkus suurenenud vaid 2,7% ja liblikate oma aga vähenenud 12,0%.
Uuring keskendus saproksüülsete mardikate ja liblikate liigirikkuse muutustele aastail 1930–2021. Teadlased analüüsisid 595 mardika- ja 216 liblikaliigi andmeid, kokku oli vaatlusi 1,2 miljonit. Saproksüülsed mardikad vajavad eluks surnud puid, mida nad lagundavad. Nad elavad mitmesugustes puistuis, kus veedavad suure osa elust vastsena puidus. Valmikuna võivad nad süüa aga õietolmu, nii toituvad õitel näiteks siklased ja hundlased.
Nii puidumardikate kui ka liblikate liigirikkus vähenes perioodil 1930–1960, sõltudes siiski piirkonnast. Pärast seda perioodi stabiliseerus puidumardikate liigirikkus ja hakkas taas suurenema. Liblikate liigirikkus langes aga kuni 1980ndateni ning pole tänaseks algsele tasemele jõudnud. Kõige suurem on olnud liblikate liigirikkuse langus Šveitsis piirkonnas, kuhu on koondunud põllumajandus ja taristu.
Putukate arvukuse vähenemise põhjustena toovad teadlased esile põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumise, seda eriti perioodil 1950–1980. Metsandus oli Šveitsis eriti intensiivne II maailmasõja ajal, mil võeti kasutusele tõhusamad masinad ning metsast eemaldati suur osa surnud puudest. Sel ajal suurenes ka väetiste ja pestitsiidide kasutamine ning vähenes maastiku mitmekesisus. Alates 1990ndatest on tormide ja loodussõbralikuma majandamise tõttu metsades taas rohkem surnud puid, mis soodustab puidumardikate elu. Teadlased järeldavad, et putukate liigirikkus säilib ja suureneb loodussõbralikku põllu- ja metsamajanduse jätkudes. Ka kliima soojenemine onalates 1980ndatest puidumardikate liigirikkust suurendanud, kuid liblikate liigirikkus on jäänud stabiilselt madalaks.
Allikas: Neff F, Bollmann K, Chittaro Y, et al. (2026). Ninety-year trends reveal sharpest insect declines in the mid-twentieth century. Nature Ecology and Evolution 10: 1103–1113. https://doi.org/10.1038/s41559-026-03074-6