Raamatu autor Daniel Freeman ei ole suvaline mahlamüts, Web of Science ütleb, et mehe h-indeks on 83, teaduspublikatsioone 348. Kes ei tea, mida see tähendab, siis need numbrid on võrreldavad olüpiamedali võitmisega. Ühesõnaga treeninud-uurinud on Freeman kõvasti.
Saunaõhtu. Lõbus seltskond, lobisetakse, heidetakse nalja, aasitakse. Kõrgelt haritud inimesed, oma valdkonna tippspetsialistid. Vähe on neid, kes suudavad nendega erialaselt kaasa rääkida, kuid saunalava on arvamuste sulatusahi, kus lind saab samaväärseks putuka, konna, kala ja inimesega, sest keegi ei suuda sammu pidada kuumenemisega, mille oleme ise põhjustanud. Oleme lava kuumaks kütnud ja peame sealt ühel hetkel jalga laskma. Kes varem, kes hiljem. Üks saunaline mainib, et soojenemine ja selle ümber toimuv on täielik jama, see on poliitiline värk, millel ei ole päriseluga midagi pistmist, vaja on mõelda majandusele ning fossiilkütuste põletamine on vältimatu, roheenergiale üleminek on pettus – vandenõu, mida juhatab jumal teab kes, jumal teab kust. “Ššššš,” susiseb keris. Selline väide mõjub saunalistele kui kibutäis vett kerisele – alguses tõmmatakse pea õlgade vahele, mõeldakse, mis see siis nüüd oli, seejärel hakatakse vaikselt nihelema.
Kuidas on võimalik, et muidu asklik loodushoidlik inimene on seltskonda arvestades suhteliselt radikaalsel arusaamal? Järgneb vaidlus teemal, mida teame ja mida ei tea kliimamuutustest, mis on faktid ja mis on külajutud. Faktid kukuvad abitult lava alla ja jäävadki sinna, sest põrkuvad väitega: „See ei ole nii, meile ei räägita tõde, ka teadus ei suuda kõike, see on vandenõu.“
Saunaliste seas on neid, kes selliste väite peale leili lähevad (mina lähen päriselt lavale), ei suuda mõista, kuidas võib teine sellisel viisil argumenteerida. Mul on teile uudis – maailm ei toimigi kõigi arvates samal moel, on erinevaid arusaamu, paljud neist ei käi tegelikkusega ühte jalga. Mõne arvates on Maa lapik, teise arvates jälgitakse teda pidevalt, normaalne elu on häiritud, sest tal on paranoilised mõtted, mis ei lase tegutseda viisil, mida peetakse normaalseks.
Raamat „Paranoia“ lahkab just paranoiliste mõtete tagamaid: kuidas need tekivad, võimenduvad, kuidas nendega toime tulla. Mulle oli vast kõige üllatavam teadmine, kuivõrd palju on inimesi, kes kalduvad paranoilisusele ja usukuma asju, millel ei ole reaalsusega erilist seost; kuivõrd kerged on tekkima (ja levima) kummalised ideed, reaalsed teadmised ei pruugi selliste arusaama kujunemist takistada. Teades, kui palju neid on, ei imesta ma enam sugugi erinevate liikumiste või vaadete üle ühiskonnas. Kuid see tõstatab küsimuse, miks on paranoilisusele kalduvus nii levinud, mis on selle juured? Äkki on n-ö haigus, mis on saanud alguse rahvastiku kasvades ja aina levib? Ühiskond on meie evolutsiooni jooksul oluliselt muutunud, erinevad ideed on muutunud võrdsemaks, sest täna on kummalise ideega inimesel suur tõenäosus ellu jääda. Ürginimesele oleks vääras kinnisidee tähendanud suure tõenäosusega hukkumist. Hirm ja kartus tundmatute asjade ees on olnud meile kasulik, näiteks on see takistanud haiguste levikut. Paranoia evolutsioonilist tausta raamat ei lahka, sellest tundsin puudust, kuid see on väike puudus.
On väär öelda, et kõik kummaliste ideede kandjad või levitajad on paranoilised, sest paranoia on siiski haiguslik seisund, mis segab inimese igapäevast elu. Näiteks võib ta arvata, et väljas luusib dinosaurus ja sööb ta ära, sest linnud on dinosauruste järglased ja kunagi ei teada, millise nurga tagant astub välja hiidkajakas, kes su tükkideks rebib. See on loomulikult ülevõlli näide, sellist paranoiat minu teada kellelgi ei ole (kuid mine neid linde tea…).
Psühholoogiat lahkavad raamatud on mulle aina enam meeldima hakanud. Põnev on lugeda uuringuid või haigusjuhte, kus lõpuks paranoiale näpp peale saadakse ja inimene hiljem imestab, et kuidas ta küll üldse sellist asja arvata võis: „Tõlgendasin sageli valesti tegeliku elu sündmusi, nagu inimeste käitumine, pidades seda mingil moel seotuks minu vastu punutava vandenõuga. Kui inimesed minust möödusid, arvasin, et nad viibivad seal eesmärgiga minu järel luurata.“
Veelgi põnevamad on kirjeldused katsetest, mis näitavad, kui lihtsalt paranoiale kaldujate seas valedel eeldustel tuginevad arvamused (luulud) levivad ja ennatlikke järeldusi põhjustavad. Saab selgemaks, kui oluline on n-ö aeglane mõtlemine – probleemiga tegelemiseks tuleb võtta aega –, mitte lasta esmastel emotsioonidel võimust võtta. Tänapäeva meedia soodustab pigem kiiret või ülikiiret pinnapealset info tarbimist, kus eksimised on kerged tulema ja levima. See paneb muretsema. Muretsemine on aga paranoia vend, nad käivad sageli koos, sest pidev muretsemine hoiab paranoial hinge sees ning põhjustab usaldamatust, mis omakorda saab rammu tähelepanust. Nii võivad paranoilised mõtted aina kasvada, põhjustada üha suuremat kartlikkust ja muret ning lõputut mõtete nõiaringi. Selleks vabanemiseks on vaja aeg maha võtta.
Täna ühiskonnas toimuvat silmas pidades soovitan eriti lugeda raamatu kaht viimast peatükki, kus avatakse vandenõuteooriate tausta – kes on neile vastuvõtlikumad ja millest see sõltub. Näiteks räägib autor vaktsineerimisvastasest liikumisest, millel klassikalised vandenõu tunnused. Muide, raamatu autori uuringud näitavad, et vaktsineerimise vastasus ja inimtekkelise kliimamuutuse eitamine on tihedalt seotud. Täna ei ole vaktsiinivastasus enam nii akuutne, kuid see-eest on meil nüüd teemaks tuugenid, mis väidetavalt on ülimalt kahjulikud. Minu isiklik mulje (või on see äkki paranoia?) on, et n-ö tuugenisõdalaste kalduvus uskuda asju, mida ei ole, on oluliselt suurem kui ühiskonnas keskmiselt.
Soovitan raamatut lugeda, sest see lööb veidi klaarimaks arusaama, mis ümberringi toimub ja miks mõnikord ühiskond nii kummaline näib. Alati tuleb aga meeles pidada ja eneselt küsida, kas see, mida arvan, on pelgalt arvamus või midagi rohkem. Ja tunnistada, et meil kõigil võivad olla oma väikesed paranoiad, kuid kui neist teadlik olla, ei sega see su enda ega teiste elu.
Muide, ma olen juba pikemat aega kahtlustanud, et suur osa lindudest on paranoilised, sest nad jõllitavad mind pidevalt. Ja see ei meeldi mulle sugugi. Vaadaku kedagi teist.