Carl Safina, Varrak 2023, tõlge Indrek Rohtmets
Raamat, mida piidlesin silmanurgas pikalt, sest kiirel sirvimisel tundus, et tegu võib olla hea kraamiga. Lõpuks, ligi aastapikkust ootamist, jõudsin lugemiseni.
Lugema asusin pliiats käes, et vajadusel märkmeid teha, sest elu on näidanud, et zooloogiliste tekstide tõlkimisel võib lati alt läbi joosta (vt Geniaalsed linnud). Esimesele kümnekonnale leheküljele sain teha paar kriipsu, kuid need ei puudutanud tõlget, pigem üldist keelekasutust, mis minu hinnangul ei olnud alati eesti keelele omane, kuid et selliseid kriipse sai raamatu peale üksikuid, siis ei ole mõtet neil pikalt peatuda – ilmselt sai keeletoimetaja tekstile pihta ja koostöö tõlkijaga sujus.
Tõlke kohta ei ole midagi halba öelda – kõik on nii nagu peab, kui midagi oligi valesti, siis lipsas see mu silmalt läbi nii, et aju apsu ei fikseerinud. Pole ka imestada, sest tõlkija on bioloogia taustaga ja töö tekstiga ei ole talle võõras. Siit ka vihje kirjastajatele – kasutage asjatundlikku tõlkijat, kes matsu jagavad. Isegi, kui tegu ei ole zooloogiga, võib bioloogi kasutamine olla oluliselt kvaliteetsem, kui juhusliku filoloogi palkamine. Teine võimalus on leida hea toimetaja. Selles raamatus on mõlemaga õnnestutud, sest tekst on kergesti loetav. Nautisin teksti suure mõnuga.
Raamat koosneb kolmest osast, kus lugeja võetakse kaasa kašelottide, aarade ja šimpanside maailma. Need on siiski vaid mudelliigid: autor hoiab neid fookuses, kuid jutustab nende kaudu kõigist vaaladest, lindudest ja šimpansitest, tuues värvikaid näiteid nii teadlaste isiklikest kogemustest ning nende uuringutest. Ta ei kirjelda lihtsalt liikide ökoloogiat ja eriskummalist elu, vaid jutustades loo viisil, mis mulle on sümpaatne, põimides ajaloo, etnoloogia, teadusloo ja kirjutaja isikliku kogemuse. Sellised lood mulle meeldivad. Tuima liigi kirjeldamist ei suuda ma pikalt lugeda, kuid kui sellesse põimida erinevaid tahke, näiteks kašeloti puhul rääkida vaalapüügi ajaloost, selle mõjust neile suurtele mereimetajatele – loomulikult ei saa mööda Moby Dicki loost –, siis on see sama nauditav lugu kui hea kriminull. Selle vahega, et tõenäoliselt ei lööda ühtki peategelast maha, kuigi vaalu on läbi ajaloo tapatud vägagi palju, lausa nii palju, et ühel hetkel olid nad peaaegu otsas, kuid siis tuli osadel inimestel mõistus pähe. Ka papagoid ei ole pääsenud, sest oma ilu tõttu on nad salaküttimise ja -kaubanduse ohvrid, šimpansid on aga salaküttide seas hinnatud. Rõõmustav tõsiasi on, et kui inimesed tahavad liike päästa, siis see ka õnnestub. Loomadel on lihtsalt vaja eluruumi ja nad vajavad rahu, et ise oma valikuid teha (lk 376).
Raamatu rõhk on loomade seas levivatel kultuurilistel nähtustel: kuidas tekivad ja hääbuvad erinevad käitumistavad, milline on isendi roll, milline isiksuse, sotsiaalse tausta ja loomulikult ka evolutsiooonilise pärandi mõju. Silmatorkavalt aktuaalne on see täna, kui inimkultuur on ülehelikiirusel elupaiku hävitanud, hävitamas või oma maitse järgi ümber kujundamas (nt linnad ja metsade raadamine põlluks). Sellistes oludes ei ole lihtne toime tulla, selleks on vaja veidi õnne. Kuid kui oleme selliste muutuste mõjust teadlikud, suudame paremini mõisata, kas ja kui suur õigus on inimkultuuril hävitada teisi kultuure, mida esmapilgul ei osata või ei taheta märgata. Liikide kaitse ja looduskaitse üldisele vajadusele pühendab autor raamatu lõppsõna, mida soovitan lugeda kõigil, ka neil, kes ei viitsi või ei suuda kogu raamatut lugeda – need paar lehekülge jõuab ka raamatupoes püstijalu lugeda. Raamat ei ole siiski lõputu hädaldamine hukka läinud ilmast, sellele pöörab autor tähelepanu parasjagu nii palju, et lugeja suudaks mõista minevikku ja sedakaudu loomade seltsingutes toimunud muutusi, eelkõige käitumuslikke muutusi. Kokkuvõtvalt – liikide kaitsmine ja säilitamine on suuresti üksikisiku ja ka ühiskonna moraali küsimus. Raamatu pealkirja võibki minu arvates võtta vihjena, et lugeja ei unustaks, kust inimene on tulnud ja mida ta tänaseks korda on saatnud. Õhkõrn kokkupuude on raamatul ka Eestiga, sest šimpansitest rääkides lipsab sisse Jaak Panksepp oma naervate hiirtega.
Olen lugenud omajagu aimeraamatuid, kindlasti rohkem kui keskmine inimene. Paigutan „Metsikuks saamise“ zooloogilise sisuga raamatute esikolmikusse. Ilmselt küll mitte esikohale, kus siiani on „Imelised linnud“, kuid teist või kolmandat kohta võib „Metsikuks saamine“ jagada küll.
Ah jaa, ärge pange pahaks, et ma ei peatu pikalt papagoidel, sest linde on mu elus nii palju, et kõigi nende võlude ja valude kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Lugege ise, kui imelised on Amazonases elavad kirevad aarad, nende sugulased ja mis asju nad metsas ajavad.