Ilmselt ei ole bioloogi, kes ei ole õpingute vältel kokku puutunud Auli nimega. Isegi botaanikat, mükoloogiat, lihhenoloogiat või teisi väheliikuvaid organisme sümpaatsemaks pidavad tudengid on mingil hetkel kasvõi korraks peos hoidnud Juhan Auli zooloogia raamatuid, olgu selleks „Selgroogsete zooloogia“, „Zooloogia võõrsõnade leksikon“ või „Eesti NSV imetajad“. Viimast tudeerisin mõne aja eest üsna põhjalikult laste loomaraamatut kirjutades, sest pean teost seni detailseimaks meie piirkonna imetajatefauna ülevaateks (ilmumisaega arvestades (1957) tuleb siiski täienduseks uuemat kirjandust kõrvale lugeda).
Sõnaga, olude sunnil Eesti zooloogiasse olulise jälje jätnud Aul, kes siiski end hingelt antropoloogiale pühendas, mälestused said toetajate abiga kaante vahele, et mitte koltuda ja lasta end koidel pureda. Igati väärt täiendus Eesti teadusloo riiulil. Kõik, kes huvitavad Eesti loodusteaduste lähiajaloost, võiks raamatu läbi lugeda. Hetkel on veel elus isikuid, kel on mälestusi või lausa isiklik kokkupuude Auli kaasaegsetega, keda siin-seal raamatust kohata võib, näiteks Eesti zooloogia suurkujud Riikoja ja Piiper.
Mulle oli mälestustes uut ja huvitavat, seda enam, et ei ole ma liiga palju kolleegidelt Auli kohta kuulnud. Vanusest tulenevalt ei õnnestunud mul temaga isiklikult kohtuda: kui Tartusse bioloogiat tudeerima jõudsin, oli Aul juba läinud. Auli noorus oli mulle tume maa, kuid meeldiv oli tõdeda, et temalgi on Pärnumaa juured. Kuidas ta lõpuks läbi erinevate koolide ja tegemiste Tartusse ülikooli jõudis – imekspandav, et maaelu ja õpetajatöö kõrvalt tal indu ja jaksu jagus. Auli öeldu, et tal on kahju tänapäeva noortest, kes ei ole saanud maatööga luudele liha kasvatada ja peavad seetõttu linnas kallist aega surnuks lööma, või lõngust mängima, või füüsilist loovat tööd selle aseainega – spordiga – asendama, mõjub ka tänastes oludes asjakohaselt (ei midagi uut siin päikese all).
Mälestustest ei saa täit ülevaadet Auli eluloost, kuid abiks on toimetaja ja teadusajaloolaste eessõnast, ka märkused tekstis aitavad veidi paremini orienteeruda. Mälestused koosnevad pildikestest siit ja sealt, on kohati hüplikud. Pole ka ime, sest kirjutamist alustas Aul soliidses eas ning ei pruugi kogupilti anda, kuid selles ei ole mõtet Auli süüdistada, sest vaevalt asus ta kirjutama eesmärgiga, et read kunagi avalikuks tehakse. Ju oleks ta siis kohe toimetaja abiks võtnud.
Tekst mõjub üllatavalt kaasaegselt, kuid siiski on aru saada, et kirjutanud on selle n-ö vanakooli mees, kelle keelekasutus ja sõnavara erineb tänasest. Väga tervitatav on, et toimetaja on Auli teksti peaaegu muutmata kujul avaldanud.
Auli mälestused ei ole lust ja lillepidu, pigem vastupidi. Auli eluajal käis üle maa kaks ilmasõda, millest esimene temast suuresti mööda läks, kuid teise sõja ühiskondlikud suunamuutused väntsutasid teda üsna palju. Enne teist sõda sai ta siiski Euroopas ringi liikuda, et end antropoloogias täiendada.
Meeldiv äratundmine oli lugeda mõttepärlit loengu pidamisest, mis pärines ühe õppejõu suust: Joonduge auditooriumis kõige rumalama ja tuimema üliõpilase järgi. Ja kui te ta korrakski naerma suudate panna, siis olete õigel teel. Sellest motost olen ka ise loenguid pidades lähtunud, kuid vaevalt sajand tagasi oskasid õppejõud ettegi kujutada, mis imetrikke peab tänane õppejõud tegema, et tudengite tähelepanu nimel Facebooki, Instagrami ja Tik-Tokiga võistelda. Kuid eks oli ka tol ajal segavaid tegureid, need olid lihtsalt teistlaadsed.
Saab ka muiata. Või lausa naerda. Mina lasin häälepaeltel lagiseda, kui lugesin: Head linnulaulutundjat ja sellelaadilist entusiasti minust ei saanud ja leian praegugi, et kuigi lindude ja üldse konkreetse elusa looduse tundmine on kõikidele bioloogidele, eeskätt õpetajatele, ilmtingimata vajalik, on bioloogias rohkesti hoopis olulisemaid ja teaduslikumaid huvi- ja tööalasid kui ornitoloogia. Ma tõesti ei tea, et Aul oleks hiljem ornitoloogiale väga tähelepanu pööranud.
Võiks arvata, et uhhuuteadus see on meie aja märk – globaliseeruvas maailmas on kõik kõigile kättesaadav ja kõik on targad. Ei, see kõik on juba olnud, vihje uhuundusele leiab ka Auli mälestusest, kui ta 1939. aastal Šveitsis olles kirjeldab ühiskondlikku vaidlust – kas igaüks võib teist arstida (näiteks velskrid või isegi nn „imearstid“)? Täna võib „imearstimiseks“ liigitada ilmselt kõikvõimalikud soovitused süüa sisse või määrida end jumal teab millega, riputada kaela imekivi. Auli sõnul oli poolt-propaganda tugev – trükiti brošüüre ja lendlehti, mis viitasid arstide hooletusele ja ükskõiksusele ja kus tõestati, et mittearstis ravivad sageli edukamalt. Ülikoolid olid küll sellise arvamise vastu, kuid korraldati rahvahääletus, nagu Šveitsis kombeks oli, et rahvas saaks arvata. Tulemus – rahvas arvas, et igaüks võib arstida, kuid klausliga, et kõik arstijad on oma tegude eest seaduse ees ühtlaselt vastutavad.
Mälestused heidavad põgusa pilgu, küll mitte väga süvitsi, Auli pereellu. Siiski oma suhetest viimase abikaasaga tõstab ta esile, et see abielu kujunes õnnelikuks, sest oli vastastikune loovutamise, andmise, lugupidamise ja teineteise arvestamise kooselu, ei olnud „minasid“, oli „meie“. Arvestades eelnevate abielude lõppemist, oli hingekosutav sellist suhtekirjeldust lugeda.
Kes ei tea, siis antropoloogiliste uuringute tõttu süüdistati Auli rassimis, kuid Aul oli oma vaadetelt rassismi vastane. Vähe sellest, saksa okupatsiooni ajal pidas ta avaliku loengu rassidest, kus ütles, et aaria rassi ei ole olemas, see on väljamõeldis, on vaid aaria keeli kõnelevad rahvused. Loomulikult sai ta sellise väljaütlemise eest hiljem vastu päid ja jalgu. Kuid segaste aegade, eelkõige II ilmasõja ja selle järgsest teaduselust, on ka tänapäeval õpetlik lugeda.