Inimühiskonnas toimuvad protsessid sarnanevad looduses toimuvale rohkem, kui meile tunnistada meeldib. Samas annab meie käitumismustrite looduslike analoogide analüüsimine meile võimaluse astuda samm eemale ja iseennast kõrvalt vaadata. Kui palju meie käitumisviisidest täiesti vabad ning kui palju on meie kaasasündinud kohastumuste vili?
Loomaökoloogidele heidetakse ühelt poolt ette loomade käitumise tõlgendamisel liigset antropomorfsust, teistpidi aga inimese käitumise seletamisel liigset paralleelide tõmbamist teiste loomaliikidega. On selge, et zooloogi jaoks on inimese teiste loomaliikidega ühte patta panemine loomulikum kui ülejäänud „looduse krooni“ esindajate jaoks, kellest paljudes inimese vaatlemine loomariigi esindajana ebamugavust tekitab.
Teadvustades eelmises lõigus kirjeldatud ohtu, jagan siiski mõtteid, mida minus kui zooloogis ja loomade käitumise uurijas tekitavad arutlused tolerantsuse piiride osas ühiskonnas. Peamiselt puudutab see küsimust „Kas ebatolerantsust peaks tolereerima?“ aga ka Jan Kausi hiljutises arvamusavalduses püstitatud küsimust, kas liberaalse demokraatia abil võimule tõusnud inimesed peaksid liberaalset demokraatiat lammutama.
Filosoof Karl Popper sõnastas tolerantsuse paradoksi juba 1945. aastal järgmiselt: „Piiramatu tolerantsus viib paratamatult tolerantsuse kadumisele. Kui me laiendame piiramatut tolerantsust ka neile, kes ei ole tolerantsed, kui me ei ole valmis kaitsma ühiskonda ebatolerantsuse rünnakute eest, siis tolerantsed hävitatakse, ja tolerantsus koos nendega. Ma ei väida sellega, et ebatolerantseid filosoofiaid peaks iga hinna eest alla suruma – nii kaua, kui suudame neile ratsionaalsete argumentidega vastu astuda ning neid avalikus ruumis kontrolli all hoida, ei ole allasurumine kindlasti mõistlik.“
See selgitus tekitas minul paralleele koostöö evolutsioonilise paradoksaalsusega. Koostöö on paljudes elusolendite rühmades esinev käitumisviis, mille olemasolul võidavad kõik osapooled. Bakterid aitavad üksteisel biokilet moodustada, taimed teevad mükoriisa vahendusel koostööd seentega, pesitsevad linnud ajavad üheskoos minema kiskjaid ning aitavad üksteist pikkadel rännetel, rääkimata ülimatest koostöö vormidest ühiselulistel putukatel.
Koostöö looduses on aga ülimalt haavatav isekatele ekspluateerijatele. Kujutage näiteks ette populatsiooni isenditest, kes kõik teevad omavahel tingimusteta koostööd ja aitavad üksteist. Nende hulka satub kas rände või mutatsiooni tulemusena üks isend, kes kedagi teist ei aita. Kuna teised on tingimusteta koostööaltid, abistavad nad ka isekat isendit. Isekas isend aga kasutab kõiki ressursse vaid omaenda heaolu suurendamiseks. Kelle geene jõuab järgmisse põlvkonda rohkem? Loomulikult iseka isendi. Nii levivad isekad geenid kiiresti ning koostöö tegijate geenid tõrjutakse varem või hiljem välja.
Ometi on koostöö looduses säilinud. Koostöö näilise paradoksaalsuse seletamine on seega üheks evolutsioonibioloogia keskseimaks probleemiks. Millised lahendused on looduses välja kujunenud koostöö säilitamiseks ning isekate isendite esilekerkimise allasurumiseks?
Esimeseks loodusliku valiku lahenduseks on koostöö tegijate premeerimine. Üheks preemia liigiks võib olla ühiskondlik tunnustus. Näiteks on altruism ja hoolivus Araabia kõrbelindude vadavilbaste gruppides vahendiks, mille abil hierarhia tippu tõusta. „Juhtideks“ lubatakse neid, kes teiste osas on demonstreerinud ülimat hoolivust ja kaitset.
Teine variant koostöö premeerimiseks looduses on loogika „kui sina aitad mind, siis mina aitan sind” abil. Klassikaline vastastikkuse abistamise õpikunäide on vampiirnahkhiired, kes näljaseid kaaslasi oma maosisuga toidavad, või linnud, kes lähevad kiskja rünnakul appi neile kaaslastele, kes neid varem aidanud on. Abi ei jagata aga neile, kes koostööst varem keeldunud on.
Minu kolleegid Lätist on seda „vorst-vorsti vastu“ (tit-for-tat) strateegiat kirjeldanud kärbsenäppide peal. Kui kärbsenäpi pesa lähedal näidati kakutopist, tulid kõrvalpesa kärbsenäpid appi kiskjat tõrjuma – aga ainult siis, kui naabrid neid varem hätta polnud jätnud. Mänguteoreetiliselt peetaksegi kõige jätkusuutlikumaks lahendust „esimene kord tee koostööd, ja järgmisel korral otsusta lähtuvalt teise osapoole käitumisest“. See tähendab, et kui teine pool koostöös alt veab, siis järgmisel korral temaga tegemist teha mõtet pole.
Eelmise punkti juurest jõuame otsapidi ka rohkem levinud koostöö säilitamise mehhanismini looduses – koostöö tegemisest keeldujate karistamiseni. Näiteks ähvardab paljunemiskeelust üle astuvaid alamaid emaseid surikaate grupist väljaheitmine, Austraalias elavad salu-tikksabad karistavad nokahoopidega abistamisest keelduvaid linde, puhastajakalade kliendid karistavad ja väldivad nende nahka ampsanud puhastajaid, sojaoad lõpetavad hapniku saatmise juuremügara bakteritele, kes taimele lämmastikku ei paku, ning inimkehas koostööst keelduvaid vähirakke ründab immuunsüsteem.
On huvitav mõelda, kas isekuse geenide leviku ja ebatolerantsuse leviku vahel on paralleele. Teatavaid sarnasusi näib olema – mõlemal juhul, nii koostöötahte kui tolerantsuse puhul, viib käitumisviisi laiendamine kõigile populatsiooni või ühiskonna liikmeteni iseenda sabast hammustamiseni: isekuse lubamine koostööd tegevas süsteemis tapab koostöö, ebatolerantsuse tolereerimine tapab tolerantsuse. Looduslik valik on koostöö paradoksile leidnud lahenduse, mis mõnevõrra sarnaneb Karl Popperi väljapakutud lahendusele tolerantsuse paradoksile. „Ma ei väida sellega, et ebatolerantseid filosoofiaid peaks iga hinna eest alla suruma – nii kaua, kui suudame neile ratsionaalsete argumentidega vastu astuda“…