Umbes kuu aeg tagasi leidis aset Eestis paraku suurema tähelepanuta jäänud sündmus – maailmakoristuspäev. Üritus oli meie „Teeme Ära!“ kampaanite globaalne edasiarendus, mille eesmärgiks oli tõsta maailmas teadlikkust prügist kui üha hullemast keskkonnaprobleemist, ning korjata vabatahtlike abil looduskeskkonnast üles nii mõnigi prügiobjekt.
Mina suundusin sel päeval pisikestele talgutele Setomaale, kus kambaga puhastasime kauni männimetsa veerde peitunud jõledust – prügiga täidetud vana taluaseme vundamendiauku. Ümbertöötlemisele ja ladustamisele vedasime kaks auto järelkärutäit sorteeritud prahti. Põnevamate leidude hulka kuulus ka üks pool-zooloogiline objekt, mida siinkohal teilegi tutvustan.
Loendamatu arvu tühjade viinapudelite hulgast tuli välja üks, mis oli täis. Pruunika vedeliku seest paistis pudelisse aetud rästik.
Folklore.ee andmetel oli ussiviin universaalne ravivahend, mille valmistamiseks püüti kevaditi rästik, aeti elusalt (!) pudelisse, valati viinaga üle ja säilitati tulekoldeta hoones. Ravitoime pidi põhinema rästikumürgil.
Mõned väljavõtted rahvapärimusest (allikas: Folkore.ee):
Ussiviina ei ole meie peres nagu tarvitatud, aga seda tehti muidugi. Aeti uss pudelisse ja viin peale ja siis ta seal mädanes. Kindlasti raviti liigesevalu – tõmmati pealt. Ja kui sees oli valu, võeti sisse ka – no rohu eest ikka. Ikka tõeline rästik pidi olema, ikka hästi mürgine. Nahka ei võetud ära, sisikonda ei võetud [välja – M.K.]. Terve uss ikka. Ja elusalt ikka pudelisse saada. Tangidega või kudagi niimoodi püüti teda. Sellepärast, et võib-olla ku ära tapad, ussil läheb see mürk ära või ta hammustab ära. Ikka elusalt, siis saab ju see mürk sisse (EFA II 21, 17/8 (6) < Räpina < Rõuge).
Mina olen küll pannud ussi pudeli. [- – -] Jah, tähendab, sisse, nii hästi pudelisse. Ja viina pääle. Ussiviin pidi olema hää määri. [- – -]Aga kui jala valutase vai… vai midagi valutase, käe vai, sis ussiiviinaga… [määrida – M.K.] (55-aastane naine < Põlva, 1998).
See oli sõja ajal. Mul olli veripaisõq. Pommitamiseq, ehmatasime ära kõik ja… Käed täüs: üts tull´, tõine jälle läts. [- – -] Keegi siis ütli, et võta ussiviina. Ma toda ussiviina jõi ja näet – täänpäse pääväni kõik on äräq kadunud. Veikse lonksu viisi võti – iga õhtu võti. Ussiviin – too om päävalu vastu ka vägä hää. Ja puhastab verd (EFA II 21, 129 (11) < Rõuge).
Arusaam, et maomürk võib olla ravimeetod, on rahvapärimuses laialt levinud. Kas sellel aga on ka mingitki teaduslikku tausta? Loomade toodetavad mürgid sisaldavad tõepoolest sadu erinevaid bioaktiivseid molekule, millest mõnel juhul (puhastatud ja testitud vormis) tõepoolest on võimalik ravimeid valmistada. Mürkide mitmekesine koostis tuleneb osaliselt evolutsioonilisest võidurelvastumisest, kus saakloomal (või mürgisest loomast toituval kiskjal) arenevad välja tolerantsimehhanismid, ja mürgine loom peab omakorda geneetilise arendustööga vastama.
Tänapäevased analüüsimehhansimid võimaldavad kõik need sajad ja tuhanded erinevad valgud identifitseerida, nende aluseks olevad geenijärjestused määrata ning tõhusa toimega valke tööstuslikult toota. Esimeseks edulooks maomürgi kasutamisel kliiniliselt tõendatud ravimina on kõrgvererõhutõve ja südamehaiguste vastases ravis kasutatav Captopril, mis avastasti 1977. aastal Brasiilia vihmametsades elava mao (Bothrops jararaca) mürgist. Kohalikud hõimud olid kasutanud selle mao mürki nooleotste kastmiseks.
Kuigi esineb näiteid, kus loomamürk on teadlastele andnud idee mingi ravimi valmistamiseks, ei ole siiski mingit alust viinapudelisse pistetud rästikut ravimiks pidada. Tegemist ei ole millegi muu kui kaitsealuse looma piinamisega. Roomajad, eriti mürgised liigid, üldjuhul erilist kaastunnet ei pälvi. Koos inimeste kaasasündinud vastumeelsusega roomajate osas võis rahvameditsiinis kasutatava mürgi olemasolu rästikutele tõsiseks needuseks osutuda. Meie leid osutab, et ussiviin ravimeetodina pole kaugeltki nii unustuse hõlma vajunud kui arvata võiks.
Tegelikult on aga rästikute puhul tegemist viisakate loomakestega, kes ründavad vaid tõsissesse ohtu sattudes (nt pealeastumisel), ning on meie ökosüsteemide oluliseks osaks. Rästikute mürk on surmav haruharva ning hammustuseohuga ei saa kuidagi põhjendada nende tagakiusamist.
Rästikute elukäik on huvitav ja mitmekesine. Tore on teada, et rästikud on ühed vähesed roomajad, kes oma poegi sünnitavad – ronivad kõrgemale kohale kännu või heinapuhma otsa ja poetavad – vups, vups – kümmekond pisikest maokest maapinnale. Rästikute pulmatants on keerukas ja põnev rituaal. Suguküpseks saavad rästikud alles viieaastaselt, ning nende elu kestab u 15 aastat. Loe rohkem rästiku eluviiside kohta Eesti Loodusest ja Tartu Ülikooli infomaterjalidest.
