Titaansikk on nagu staarmardikas – suurim, populaarne ja saladuslik

Titaansikk (Titanus giganteus) on putukahuviliste seas kindlasti üks populaarsemaid mardikaid. Teadaolevalt kõige suurem mõõdetud isend on 16,7 sentimeetri pikkune ja seega on titaansikud ühed maailma suurimad mardikad ja suurimad sikud. Olenemata oma populaarsusest on titaansikuga seotud mitmed saladused. Näiteks ei ole ikka veel teada, mis on nende toidutaim(ed) ja kus vastsed arenevad. Arvatakse, et vastsed, kes on valmikust kaks-kolm korda suuremad, peituvad puujuurikates. Vastseperioodil titaansikke ei leiagi. Peamiselt lendavad titaansikud jaanuaris-veebruaris, mõnikord ilmuvad mõned neist välja juba detsembris.

Püüdja jaoks oleneb parim püügiaeg kuu seisust. Pilvitutel täiskuuöödel on lampidega suure maavälise konkurendiga raske võistelda. Tavaliselt on parim aeg jaanuari-veebruari vahetusele lähim pime kuuta öö. Samuti ei tasu kohe pärast päikeseloojangut titaansikku saabuma oodata – nad hakkavad lendama alles pärast südaööd, peamiselt kella ühe ja viie vahel. Siia kõrvale käib muidugi rida tegureid õhu temperatuurist, tuulest, õhuvoogudest, vihmast ja niiskusest ning kohavalikust ja seda ümbritsevast metsakooslusest. Selles osas võivad erinevate putukapüüdjate arvamused lahku minna ning mõningaid teadmisi ja teooriaid hoiab igaüks vaid enda teada. Kui aga õhtu jooksul hakkavad valgustatud linale ilmuma peale ööliblikate ka mõned väiksemad mardikad, siis võib ennustada, et öö on ka titaansikule soodne. Siiski neid õhtuid, kus tingimused paistavad ideaalilähedased, kuid ühtki titaansikku välja ei ilmu, on omajagu. Vastupidiselt sellistele kordadele, kõige produktiivsemal ööl, millest ma kuulnud olen, sadas platsile 16 titaansikku – see pidi olema nagu mardikate sadu.

Tavaliselt öeldakse, et „sa kuuled titaansikku tulemas“. Selline suur mardikas ei lenda linale nagu enamik putukaid. Ta tuleb kusagilt kõrgelt ja laksatab vastu maad nagu meteoriit. Samuti võib kuulda olla tema tiibade plaginat. Ometi, kuigi see ei ole sugugi tavaline, tuli üks titaansikk lennates, tegi otse mu näo ees kõvera kaheksa ning maandus linale. Samal õhtul tuhises lina peale veel teinegi titaansikk. Mõnikord aga ei pruugi putuka tulemist märgatagi – ta võib maanduda eemale valgustatud alale. Seetõttu teevad kogujad ümbruskonnas reide, pööravad tähelepanu liikuvatele heinatuttidele ja lapikutele mustadele objektidele. Maandunud titaansikk võib heinas ukerdada või kõrte varjus liikumatult kössitada.

Üldiselt pärast maandumist titaansikk pistab jooksu ja otsib varjulist kohta. Olen näinud ka titaansikku, kes (pärast katsumist) on paigale jäänud, susiseb või hingeldab kuuldavalt justnagu oleks vihane ja küllap ongi ärevas seisundis ning keerutab ümber enda ja püüab oma suurte tangide laadsete ülalõugadega millestki haarata. Näppu ei tasu tema lõugade vahele pista, need võivad pliiatsigi pooleks pigistada. Titaansikk võib küll ära joosta, aga tõenäoliselt maapinnalt ta lendu tõusta ei saa. Arvatakse, et tal on vaja ronida uuesti kuskile kõrgemale puu otsa, et sealt lendu alustada.

Valguspüügi mõjul tulevad kohale õigupoolest vaid isased titaansikud, emased valguse peale kohale ei lenda. Emase titaansiku tunneb kõige lihtsamini ära tema siledate esijalgade järgi – isasel on seal väikesed ogad või nagad. Arvatavasti emased liiguvad vähem – nii on ohutum – ja ootavad, mil isased nende juurde lendavad. Niisiis emase titaansiku leidmine on väga haruldane. Isegi poed, kes tegelevad putukamüügiga, panevad emase siku pigem trofeena aknaklaasile, kuid keelduvad seda müümast. Mina olen kuulnud kahte emase titaansiku leidmise lugu. Ühe putuka lugu on lihtne – ta on leitud sõidutee pealt. Teine on leitud metsast. Üks turist, kes ei olnud entomoloog, käis koeraga jalutamas, kui ühtäkki koer juurikate vahel lehekõdus kraapima hakkas. Sealt tuligi välja emane titaansikk. Paraku asukohale või puuliigile, mille lähedalt see leiti, keegi täpsemalt tähelepanu ei pööranud.

Turisti jaoks on titaansikk trofee, mis leiab sageli koha putukakapis või raamituna seina peal. Vastavaid prepareerimise viise on mitmeid. Surmatud titaansikk tuleb fikseerida nõeltega keha ja tundlate-jalgade kõrvalt. Oluline on tähelepanu pöörata näiteks tiiva otste fikseerimisele, et need kuivamisel ei kõverduks ning ilu ja efekti loomise pärast painutatakse suured ülalõuad avatud asendisse; jalad ja tundlad sätitakse soovitud asendisse.

Suuri mardikaid, kes kaminatikkude toosi ära ei mahu, on teisigi ja neist kogukaimad on ümara vormiga põrniklased: Aasias Chalcosoma, Aafrikas Goliathus ning Ameerikas Megasoma ja Dynastes. Siklaste seas pakub titaansikule suuruse poolest konkurentsi Fidji saarel elav Xixuthrus, kuid titaansikk on temast napilt pikem.