Kas elurikkuse kaitsmine on sentimentaalne ja kasutu ettevõtmine?

Umbes nädal aega tagasi avaldasid Washington Post, the Independent ja Chicago Tribune artikli, mis pärines George Washingtoni ülikooli bioloogiaprofessori Alexander Pyroni sulest. Artikli põhiidee oli, et ohustatud liikide kaitsmine ei ole vajalik, sest väljasuremised on evolutsiooni loomulikuks osaks.

Pyroni argumendid olid järgmised. Massilised väljasuremistelained hävitavad nii ehk naa teatava regulaarsusega suure osa olemasolevaid liike. Umbes 50 kuni 100 miljoni aasta tagant pühitakse nii minema 95% liikidest, kuid nendest ei jää tühja kohta. Kaovad enamasti kehvemini toimetulevad ja keskkonnaga halvemini kohastunud liigid, ning nende asemele tekivad uued, paremini kohastunud liigid.

Hetkel on käimas hinnanguliselt kuues selline suur väljasuremistelaine Maa ajaloos, ning selle on põhjustanud looduskeskkonna ümberkujundamine inimeste poolt. Pyroni arvates on inimtegevuse tagajärjeks oleva väljasuremistelainega kaasnev „paanika“ teadlaste hulgas ja laiemalt ühiskonnas ebavajalik, rumal ja kulukas. Liike on alati välja surnud, ja kõik tänapäevased liigid surevad ükskord välja. Me peaksime tema arvates keskkonda hoidma ainult nii palju, kui see inimliigi stabiilse püsimajäämise jaoks vajalik on.

Pyroni arvates ei ole maailm selle pärast kehvem koht, et siin pole enam liike nagu dodo, mõõkhambuline tiiger või neandertali inimene. Tema hinnangul võib eluslooduse mitmekesisus isegi ohtlik olla, arvestades nakkushaiguste ja parasiitide hulka troopikas. Seepärast arvab ta, et inimesed peaksid vähem südant valutama looduskeskkonna ümberkujundamise pärast ning leppima sellega, et suur hulk praegu olemasolevaid liike sureb nagunii varsti välja. Looduskaitse on tema arvates vajalik ainult inimese hoidmiseks ja mitte ühelegi teisele liigile.

Ilmselgelt on tegemist ekstremismi kalduva, bioloogiliselt vigase ning lühinägeliku hinnanguga. Seega võib tekkida küsimus, miks sellisele kirjatööle ja arvamusele üldse tähelepanu pöörata? Selleks on mitmeid põhjuseid. Esiteks annab see võimaluse taaskord üle rõhutada argumendid, miks me looduskeskkonda ning elurikkust kaitsma peaksime – ilmselgelt mõni ei teagi. Teiseks ei tee halba artiklis avaldatud argumentide ekslikkuse lahtiseletamine. Kolmandaks on oluline näidata, et see vaatenurk ei ole teadlaste üldine arusaam.

Eelkõige USA-s praegu võimul olevad poliitilised jõud on varmad ära kasutama iga võimalust keskkonda hävitava ja majanduslikku kasu esiplaanile seadva lähenemise legitiseerimiseks, ja võimalus viidata sellist strateegiat toetavale „teadlaste arvamusele“ on asi, mida neile niisama lihtsalt kätte anda ei tohiks.

Nii on USA teadlased Pyroni artiklile reageerimist väga tõsiselt võtnud. Koostatud on vastulause, millele on praeguseks allkirja andnud juba üle 1800 teadlase. Nende sõnum on selge: elurikkuse säilitamine on inimkonna püsimajäämiseks hädavajalik, ning meelega kaasa aidata teiste liikide hävitamisele on ebaeetiline.

Toon ka siinkohal välja mõned argumendid, mida lugeja saaks kasutada vastulausetena diskussioonides, kus üks osapool arvab, et elurikkuse kaitsmine on sentimentaalne ja kasutu, ja „inimesed ennekõike!“ (vrd. President Trumpi hüüdlause „America first!“). Lähtun ka siinkohal pigem antropotsentristlikust kui moraalsest vaatepunktist, sest inimeste omakasu esiplaanile seadmine ei ole minu meelest otseselt vale. Meie esmaseks huviks on tahes tahtmata enda liik, ning ilmselt leidub vähe inimesi, kes ühe inimbeebi asemel sada pandat päästaks. Egoism on liigi säilimise hädavajalik eeldus. Samas on ilmselge, et puhas looduskeskkond ning elurikkus on võtmeks ka inimliigi säilimiseks vajalike tingimuste täitmiseks.

Esiteks, „ükski liik pole saar“, ökosüsteemides on kõik liigid omavahel läbi põimunud ja ühe pealtnäha vähetähtsa liigi kadumine, või võõrliikide puhul, lisandumine, võib kaasa tuua ettenägematuid ja laiaulatuslikke tagajärgi. Võtame näiteks huntide massilise hävitamise USA-s 20. sajandi esimesel poolel – tulemuseks oli hirvede arvukuse plahvatuslik kasv, millele järgnes noorte puude massiline ärasöömine, ning lindude ning teiste liikide toidulaua ja varjepaikade kriitiline vähenemine. Isegi kõige pisema teo või vähikese kadumine ökosüsteemist võib käivitada sarnase doominoefekti, mis lõpptulemusena mõjutab negatiivselt ka inimese elukeskkonda.

Ilma liigirikaste ökosüsteemideta ei ole meil toidutaimede tolmeldajaid, puhtaid veekogusid ega isetaastuvaid kalavarusid. Inimene on endiselt osa loodusest, ning muutes keskkonna sobimatuks teistele liikidele, muudame seda halvemaks ka endale. Kasutagem teisi liike „kanaarilindudena kaevanduses“, et saada aru, millised inimtegevuse viisid keskkonda ka meie endi jaoks halvemaks muudavad.

Pyroni artili kohaselt võib elurikkus olla inimkonna haiguste allikaks – tegelikult on aga vastupidi. Just ökosüsteemide tasakaalust väljalöömine ning looduslike elupaikade hävitamine on viinud suurte haiguspuhanguteni. Olgu siin näiteks HIV, Ebola viirus, malaaria või puukide levitavad haigused.

Liigirikkus on ka lõputu teadmise varaait. Me ei tea, milliseid inimkonnale kasulikke teadmisi me tulevikus oleme võimelised erinevatelt liikidelt ammutama, seega ei tohiks me oma rumalusest suurt hulka liike kui inimeste jaoks „ebavajalikke“ maha kanda. Lihtne näide – liikidevahelised uuringud on näidanud, et osa liike ei haigestu peaaegu kunagi vähki. Millised geenid neil seda saavutada aitavad? Kas nende geenide pealt toodetud valke oleks võimalik kasutada vähiravimina?

Me ei saa kunagi teada, kas dodo, mammut, mõõkhambuline tiiger või mõni muu inimeste poolt hävitatud liik oleks võinud meile avaldada võtme inimeste haiguste raviks, kuna neid liike enam lihtsalt pole. Ka kõige lihtsam ja „kasutum“ liik võib osutuda inimese tervise jaoks hindamatuks – tuletage näiteks meelde, et ilma hallitusseenteta ei oleks kunagi avastatud antibiootikume.

Elurikkus on hindamatu väärtus, mille säilitamine (ning võimaluse korral juba hävitatud elurikkuse taastamine) on meie kohustus ja vastutus tulevaste põlvkondade ees. Jah, see võib lühikses perspektiivis tunduda kallis, majanduslikku arengut pärssiv, sentimentaalne ja kasutu. Pikemas perspektiivis on looduskeskkonna ja elurikkuse säilimist toetav inimühiskonna areng ainuke jätkusuutlik lahendus.