Kui tahta midagi suurt ära teha, tasub ikka alustada sammudest, kus väikseimast pingutusest suurim kasu sünnib. Käesolevas postituses annab TÜ doktorant, ja Tartu Loodusmaja keskkonnainfospetsialist Heli Einberg nõu, mis oleks need väikesed sammud, millega sa tavakodanikuga jäätmete taaskasutusse kõige rohkem kasu saad tuua.

Aega on kõigil napilt, nii et mõistetav, kui sa ei malda tervet lugu lõpuni lugeda. Lühidalt võib alljärgneva loo kokku võtta kolme praktilise põhireegliga (alustades olulisimast):

1. Ära kunagi pane bio- ega olmejäätmeid pakendikonteinerisse;

2. Kui viitsid, siis ära pane biojäätmeid ka olmejäätmetesse; ning

3. kui sul on näpus mistahes puhas ümbris, mis tuli kaasa ükskõik millise ostetud kaubaga, ja sa pole päris kindel, kas see ikka on pakend või mis pakend – siis pane see ikka julgelt pakenditesse, ja lase jäätmejaama sorteerijal otsustada, mis sellega edasi teha.

 

 

Jäätmeäri

Jäätmete taaskasutus ei ole enam pelgalt roheline ja moraalne eluviis meie südametunnistuse ja maailmavalu leevendamiseks, vaid omaette edukas majandusharu, mille väärtuslikuks tooraineks jäätmed on. Mida rohkem me oma jäätmeid sorteerime, seda vähem tuleb tootmiseks uusi ressursse loodusest ammutada. Sa ei usuks oma silmi ja kõrvu, kui uuriksid veidi, millest kõigest on võimalik uuesti toorainet teha tänapäeval.

Jäätmeid sorteerides annad panuse riigi majandusse (ja lõpuks ka riigikassasse) – näiteks tekitades uut ressurssi energia- ja materjalitööstusesele, ning alandades jäätmekäitluse ja elektri hinda.

Jäätmemajanduse väljakujunemisjärgus on paljudele kodanikele jäänud veel mulje, et jäätmete sorteerimine on maru tülikas ja keeruline, sest päris hästi ei saa aru, mida sorteerida tasub, ja kuhu seda siis panna tuleks. Ja et kas tegelikult sellel kõigel ikka on mõte.

Selle postituse eesmärk on kummutada üks levinud valearusaam, ja anda kolm väga lihtsalt meelespüsivat reeglit jäätmete sorteerimiseks, mida järgides juba vähesest pingutusest üsna palju kasu sünnib.

 

Jäätmed vs prügi

Jäätmed on kõik see, mis meist elutegevuse käigus üle jääb. Prügi on üks jäätmete alamliik – kõik see, mida liigiti ei koguta (katkised riided, toidujäätmetena tekkinud kondid, tuhk). Prügi läheb segaolmejäätmete hulka.

Üks kangekaelne müüt on olnud ikka see, et kõik sorteeritud jäätmed visatakse nagunii ühte prügiautosse, milleks siis üldse sorteerida?

Tegelikult on nii, et iga tavajäätmete liigi (bio-, olmejäätmete, pakendite, ning papi ja paberi) tarbeks on kas eraldi prügiautod, mis käivad eri aegadel prügikaste tühjendamas, või siis mitme konteineriga autod, mille puhul pealetõstetav kraam läheb vastavasse konteinerisse. Kindlasti on inimesed olnud tunnistajaks ka juhtumeile, kus auto, mis võtab peale olmejäätmeid, võtab sama sõiduga kaasa ka näiteks pakendijäätmed. Sellist asja juhtub siis, kui  pakendijäätmete kasti sisu on silmnähtavalt rikutud – sinna on visatud bioloogilisi jäätmeid, või näiteks paar kotti segaolmejäätmeid. Sellisel juhul läheb kogu sisu automaatselt segaolmejäätmete hulka.

Kuna sorteeritud jäätmed on kallis ressurss, on iga jäätmekäitlusettevõtte esimene huvi koguda võimalikult palju puhtaid ja sorteeritud jäätmeid, ja ilma mõjuva põhjuseta sorteeritud jäätmeid segaolmejäätetega ühte kasti ei panda.

 

Kolm rusikareeglit

1. Ära kunagi viska biojäätmeid või oma kodust olmejäätmete prügikotti pakendijäätmete konteinerisse! See on kõige halvem, mis sa teha võiks – palju halvem veel, kui oma jäätmete sorteerimata jätmine. Sest sel moel nullid sa ära ka teiste juba nähtud vaeva, ja rikud väärtuslikku ressurssi.

2. Kui viitsid, ära pane biojäätmeid ka olmeprügisse, vaid eraldi. Biojäätmete eraldi sorteerimisest võiksidki sorteerimist alustada, kui väga palju rohkem pingutada ei viitsi. Biojäätmete eraldamine olmejäätmetest on olulise seetõttu, et olmejäätmetest tehakse Iru elektrijaamas energiat. Biojäätmeid välja jättes paraneb olmejäätmete põlemisväärtus ja efektiivsus energiaallikana.

Siinkohal veel meeldetuletus, et jäätmeid tohib põletada ainult selleks ettenähtud asutustes – kodus jäätmete põletamisel mürgitad sa iseennast ja ennast ümbritsevat loodust. Jäätmejaamades püütakse kinni ohtlikud mürkained, mis põlemisel erituvad, ning lisaks toodetakse sellest ka elektrit ja soojust.

3. Kui kahtled mõne pakendi sobivuses, tee see puhtaks, ja pane ikka pakendite hulka! Pakend on iga puhas materjal, mida saab ümber töödelda. Kui sa kahtled, kas su näpus olev “pakend” (va ohtlikud jäätmed) panna olmejäätmete või pakendite hulka, siis pane see kindlasti pakendite hulka! Põhiline on tagada, et pakend oleks võimalikult puhas (eriti toidust)! Taaskasutamiseks sobivad materjalid on ka näiteks puuviljaleti kilekotid ja pakkekile, plastikkarbid, teeküünla alused.

 

Miks tuleks kaheldes panna vastav ese pakendi-, mitte segaolmejäätmete hulka?

Sest kõik pakendijäätmed sorteeritakse jäätmekäitlusasutuses üle, ning õige otsuse, kas taaskasutada ja kuidas, saab teha selleks väljaõpetatud inimene jäätmejaamas. Segaolmejäätmed on ainukesed jäätmed, mida ei sorteerita, ja kõik mis sinna läheb, on taaskasutusele kadunud.

 

Lisainfot

Kui tahta jäätmete kohta ikkagi rohkem teada, kui need kolm olulist reeglit, siis võib tulla Tartu Loodusmajja tasuta jäätmeteemalistele koolitustele, mis toimuvad 23 ja 30 novembril. Lisainfot leiab ka Tartu linna või tootjavastutusorganisatsiooni kodulehelt.