Üks verstapost teel nimega reWiLD on selja taha jäämas – Männiku ulukiuuring on valmis. Viimase poole aasta jooksul teoks saanud töö, mille käigus lugesime kokku põdrad, metssead ja metskitsed, kaardistasime nende elupaigad ja teeületuskohad, vaatasime järgi, mida tulevik toob ning töötasime välja lahenduse, et ära hoida liiklusõnnetused ning tagada loomapopulatsioonide hea käekäik. Tegevuspaik: rohevõrgustiku Männiku tuumala ja seda läbiv Tallinna ringtee.
Rohevõrgustiku tuumala
Männiku on metsade ja rabade piirkond Tallinna külje all Nõmme, Saku ja Luige vahel. See on üle-eestilise rohevõrgustiku 40 km² suurune tuumala. Mis tähendab, et selle piirkonna loodus ja elupaigad on ette nähtud metsiku elurikkuse püsimise ja kasvamise paigaks. Seega võisime eeldada, et võrreldes ümbritsevate aladega elavad metsloomad seal suhteliselt head elu. Kohtasime siiski ka skeptikuid, kes leidsid, et nii linnalähedane piirkond ei ole metsloomadele sobiv.
Loomad teel
Küsimus kerkis seoses plaaniga arendada Tallinna ringtee kogu pikkuses 4-realiseks. Sile asfalt, kiire sõit, alati võimalus eessõitjast mööduda – nii liigelda meeldib paljudele. Tallinna ringtee on üks Eesti tihedaima liiklusega maanteedest. Liiklusloenduse andmetel läbib selle tihedaima liiklusega osasid igas ööpäevas rohkem kui 10 000 sõidukit. Neist viiendik on veoautod ja bussid. Männiku roheala läbival lõigul on liiklus siiski mõnevõrra harvem, kuid siiski väga tihe.
Jah, liigelda on mõnus seni kuni metsloomad teele ei satu. Kohtumised metsloomadega on vaimustavad ja elevust tekitavad – kuid mitte autoroolis. Igal aastal registreeritakse Männiku roheala piirkonnas umbes 20 metsloomaõnnetust. Eenamusel neist kordadest õnneks elavad inimesed kokkupõrke üle. Kuid lömmis auto ja vigastatud või hukkunud uluk on siiski suur kahju. Kujunenud olukorras on riskirohke teeületus ulukitele möödapääsmatu. Elupaikadevahel liikumine on vajalik toiduotsinguil, sigimispartnerini jõudmiseks ja noorloomadel oma kodupiirkonna leidmisel. Niisiis on paras probleem käes juba olemasoleval kujul enne tee arendust. Praegusel kujul on maantee paratamatu, kuid ohtlik nii liiklejaile kui looduskeskkonna liikmetele. Liikluse ja looduse samatasandiline reguleerimata ristumine ei ole optimaalne lahendus. Arenenud maailma levinud praktika on sellisel juhul viia loomade ja sõidukite liikumine eri tasanditele või reguleerida liiklust “loomafooridega”.
Ulukipääsud
Nüüd, kui käsil on tee arendamine on võimalik teha maantee ühtlasi ka metsloomaohutuks. Nii pöörduski Maanteeamet meie poole, et aitaksime leida kus ja kui palju Männikul metsloomi elab, kus on neile olulised kohad teeületuseks ja kuidas konkreetsed situatsioonid lahendada. Tulemus on kõnekas. Keskkonna kandevõime, st. loomade arv, keda uuritud ala loodus jätkusuutlikult ülal pidada suudab on 8–9 põtra, 20–30 metssiga ning 175–290 metskitse. Kitsekari on täitsa suur! Metskitsi kohtasime töö käigus, ja nende jälgi oli metsas ja teeservas tõesti palju. Metskits on liik, kes asustab poolavatud maastikke ja inimest palju ei pelga.
Arvestades olukorda ja planeeringuid eristub uuritud 7 km pikkusel teelõigul 5 kohta, kus ulukiläbipääsud rajada. Planeeritud läbipääsudest üks on spetsiaalne ulukitunnel, mis on mõeldud eelkõige metskitsedele, kolm kombineeritud viaduktialust läbipääsu raudteede kõrval ning üks “ulukifooriga” samatasandi ülepääs. Viimane on huvitav lahendus. Tee serva paigaldatakse nutikad ulukihoiatuse ja piirkiiruse liiklusmärgid, mis reguleerivad liiklust neil hetkedel, kui metsloomad teele lähenevad. Selleks, et loomad läbipääsude vahel teele ei satuks on vajalik paigaldada spetsiaalsed ulukipiirdeaiad.
Nii saab maantee ohutumaks nii liiklejatele kui metsloomadele. Loomad liiguvad elupaikade vahel läbi turvalise läbipääsu sinna, kuhu loodus neid kutsub ja autosõitjad jõuavad sinna, kus neid oodatakse.
Suur tänu, Kertu, Peeter, Piret, Kätlin, Mari-Liis ja Villu.
Seda lugu võid julgelt jagada!
Vaata rohkem:
- rewild.ee ➔ Portfoolio
- facebook.com/rewild.estonia
