Vihmametsa kuvand on enamasti väga idülliline. Küllap ettekujutus lopsakatest palmilehtedest, suurtest ja värvilistest putukatest, puuotsas kalpsavatest ahvidest ja erinevatest loodusfilmidest tuttavad kaadrid muudavad kõik vihmametsa veelgi atraktiivsemaks. Ilmselt on üldtuntud teadmine, et vihmametsa pinnas pole sugugi viljakas, sest kõik toiteväärtuslik võetakse kohe kasutusse ja ülejäänu uhub vihm minema.
Siiski on veel rida asjaolusid, mis võivad paista üllatavatena. Näiteks vihmametsas ei saja kogu aeg vihma. Kuivaperioodil ei saja vahel nädalaid mitte piiskagi. Tõepoolest on vihmametsaski kuivaperiood, mis näiteks Prantsuse Gujaanas kestab juuli lõpust kuni detsembri alguseni. Samuti ei ole kogu Amazonas üks suur ühtne mets, vaid selle eri piirkonnad verieeruvad nii liikide kui niinimetatud üldise väljanägemise poolest. Oma panuse sellesse varieeruvusse annab ka künklik või mägine maastik.
Sageli seostub vihmametsaga ka teatav hirm. Mõnikord kuulen või loen inimeste ettekujutustest vihmametsa suhtes – neis peituvad sageli küsimused, et kuhu võib astuda, mida võib puudutada ja kui suur on ikkagi tõenäosus oma näppu või varvast valesse kohta pista. Ma nimetaksin seda aukartuseks kogu tolle suure ja tundmatu liigirikkuse ees.
Kõige tuntumad on sageli justnimelt vihmametsa ohtlikeimad (ja ka mürgiseimad) asukad, sest neist räägitakse ja kirjutatakse enim. Nad on põnevad, atraktiivsed ning näiteks meditsiinilises väljavaates vajalikud uurimisobjektid. Siiski on nad vaid üks väike osa kogu mitmekesisusest ning tegelikult pole asi sugugi nii hull. Ka ekvaatori lähistel võib looduse keskel vahetevahel käia paljajalu või varbavahesussides, kinkida mõnele sääsele kõhutäie, ujuda jõgedes ja ojades, jalutada metsa vahel puutudes järgemööda vastu lehti.
Tõsi küll, ma olen möödunud taimedest, mis oma karedate lehtede või okastega paljaste jalasäärte külge haakuvad ja naha marraskile tõmbavad, ning kohanud väikesi herilasepesi, mis on kinnitatud laia vihma eest kaitset pakkuva lehte alla. Ma olen saanud ka korduvalt nõelata, sipelgatelt, sääskedelt ja parmudelt hammustada – nagu kodus.
Kuigi tasub olla ettevaatlik ja tähelepanelik, siis vihmametsas ei varitse ja ei oota tundmatu oht mööduvat inimest, ka troopilist metsa võib pidada turvaliseks.
